MEENUTUS: Minu salajane südamesoov - ehk panen kirja oma suure unistuse

Täna on 13. august 2019. Kell on 21.00 ja just praegu otsustasin kirja panna mõtted ja tunded millegi kohta, mida ma soovin üle kõige. Üks pisike salasoov, suur südamesoov nii minul kui Elmaril.

Alates sellest ajast, kui ma Elmariga tutvusin, ehk tänasest umbes neli aastat tagasi, olen ma vaikselt mõelnud sellele, kui tore oleks luua oma pere. Olen alati soovinud, et saaksin oma lapsele rääkida, et tema issi on minu ainus ja suurim eluarmastus. Selles aga, et Elmar päriselt seda on, veendusim ka üsna kiirelt. Mida rohkem me koos olime olnud, seda rohkem ma kindel olin. Täpselt ma ei mäletagi, millal me esimest korda lapse saamisest kui ühest tulevikusoovist ja -plaanist rääkima hakkasime, aga kui hakkasime, siis ühiselt. Kumbki ei olnud see, kes oleks rohkem peale surunud seda jututeemat ja kumbki polnud ka see, kes oleks tahtnud teemat eirata ja sellest mitte rääkida.
Ühel hetkel, mäletan hästi, sai see teema juba päris aktuaalseks. Rääkisime sellest palju, samal ajal teadsime, et tahame beebile pakkuda päris oma kodu. See tähendas siis seda, et meie algsete plaanide kohaselt oleksime soovinud saada enne kodulaenu.. ja siis anda beebile rohelise tule.

Mul pole aimugi, mida saatus endaga kaasa toob ja mis millal juhtuma hakkab, kui täna oleme mõlemad meelel, et tahaksime juba nii väga last! Me ei taha panna enda tulevikku piiridesse, et "enne peame saavutama selle, selle, selle ja selle." Me tahame lasta elul juhtuda siis, kui on õige aeg. Arvame, et kui kõiki asju elus edasi lükata, ei saa need kunagi juhtuma. Alati on ju miski, mida ideaalis tahaks: oma kodu, karjäär, koguda raha, reisida jms. Me mõlemad oleme nii suured lastearmastajad, et aitab sellest edasilükkamisest.

Nii ma siis siin pimedas toas voodil istun ja kirjutan. Istun ja unistan. Unistan sellest, et saaksin ühel päeval rasedustestilt positiivse vastuse. Mõtlen sellest, millise suure pauguga Elmarile seda teatada. Ma tean, et ta hakkab nutma! Ilmselt haarab mu siis sülle ja keerutab.. ja musitab.. ja kallistab.. Ma kujutan ette, et ükski inimene ei oleks maailmas õnnelikum kui Elmar saades teada, et temast saab isa. ISA! Elmar on sellest alati unistanud ja kui ma vaatan, kuidas ta käitub oma vennalastega või näiteks minu parima sõbranna pojaga, olen ma veendunud, et see mees on isaks loodud. Parimaks isaks loodud.
Pilt tehtud aasta tagasi

Ma kujutan ette, kuidas minu raseduse ajal veedab ta kõik võimalikud hetked minu kõhtu silitades ja meie lapsega rääkides. Kujutan ette, kuidas ta on valmis kõigeks, et mul oleks mugav ja hea olla - mudida mu loodetavasti mittepaistes jalgu, käia kümme korda poes minu isude rahuldamiseks ja teeks mulle veel rohkem komplimente kui praegu. Ta teeb juba praegu neid palju! Mul tuleb ausaltöeldes praegugi neid ridu kirjapannes pisar silma. Ma armastan Elmarit ja ei jõua ära oodata, et saaksime koos luua uue ideaalse elu, inimese.

Milline meie laps küll tuleks? Pikk nagu tema emme ja issi? Kas tumedate silmadega nagu Elmar või emme moodi hallikassinakatega? Kas ta oleks iseloomult põikpäine ja kannatamatu nagu mina? Või suur suhtleja nagu Elmar? Kas tal oleksid loomulikult krussis juuksed nagu minul väiksena? Kas tal oleksid hoopis juuksed nagu issil? Kas ta oleks meie nägu või hoopis mõne vanavanema nägu? Kas temast kasvaks suur issikas või hoopis emmekas? Kas ta saaks Sultaniga suureks kaisusõbraks? Kas ta oleks meie pisike printsess või prints? Kas ta oleks tema või nemad? Nii palju küsimusi! Olen nii uudishimulik ja ootusärevuses!
Ma tean, et Elmar on praegu kaitseväes ja mina lähen järgmisest kuust täiskohaga tööle. Tean, et elan hetkel vanematega, et ei peaks üksinda Tallinnas elama ja saan selle arvelt üüriraha kogumiskontole panna ja koguda meie enda tulevase kodu jaoks. Tean aga ka seda, et kui meie laps otsustakski kõhus kasvama hakata järgmise aasta jooksul, oleme me mõlemad Elmariga maailma õnnelikumad inimesed. Pole olemas olukorda, millest meie koos jagu ei saa.. ma tean seda kindlalt! Ma tean, et olles selle mehega koos, ei pea ma iial muretsema, et olen mures üksi. Mul on vedanud. Väga vedanud!

Ma ootan, kuidas meie lähedased sellele uudisele reageerivad. Ma loodan, et igaüks, kellele kavatseme eraldi rääkida, on meiega koos maailma õnnelikumad! Kuna inimesed, kellele me enne üldist suurt beebiootuse avaldamist uudist jagaks, on meie jaoks kõige tähtsamad inimesed. Meie inimesed. Need, keda peame oma perekonnaks ja keda kanname südames kõige sügavamal.
Ma loodan, et keegi poetab pisara ja keegi kallistab meid, kuni on raske hingata. Ma loodan, et keegi valab meid üle suurimate õnnesoovidega ja loodan, et keegi naeratab nii suurelt, nagu ta pole seda iial varem teinud. Ma loodan, et meie inimesed on sel teekonnal meie seljataga meid aitamas ja toetamas. Ma tean, et see saab nii olema. Ma tean, sest ma tunnen neid inimesi, keda ma praegu silmas pean. Meie inimesi!
Kirjutasin selle postituse, et kunagi õigel hetkel oleks tagasivaatavalt näha, mida ma ühel suvalisel augustukuu õhtul mõtlesin ja kuidas end tundsin. Kuidas ma unistasin. Avaldan selle postituse, kui beebi minu kõhus on juba paar kuud sirgunud ja suur uudis avalikult kõigile teatatud. Mul pole aimugi, kas see saab olema sel aastal, järgmisel või hoopis mitme aasta pärast. Laseme elul juhtuda nii, nagu ta juhtuma peab. Meie oleme igatahes valmis ja ootame. Armastame.

Unistuste täitumiseni!

/// 12.03.2020 Edit: Oleme uksumatult suure õnnega koos, et antud postitusele ei järgenud isegi kolme kuud, kui juba üks pisike printsess minu sees kasvama hakkas. Oleme veel rohkem armastust täis kui kunagi varem. Olen arvamusel, et kõik juhtub põhjusega. Kõik, mis esmapilgul tundub negatiivse või halvana, on pikas perspektiivis millegi jaoks hea.

Pikalt mõtlesime Elmariga ja vaikselt peas ka kirusime seda, et ta kaitseväkke minema pidi. Samas sügaval südames teadsin, et ju nii pidi olema ja leppisin kiiresti. Ei läinud just kaua mööda, kui põhjus meile kahe triibu näol otsa vaatas. Saate aru, mis ma mõtlen? Enam ei pea me iial muretsema, et Elmar minu ja beebi kõrvalt aastaks kuskile minema peaks. See tee saab kohe käidud ning saame segamatult keskenduda tulevikule, mis on täis veel suuremat soojust ja hoidmist kui siiani. Ja okei, muidugi ilmselt ka täis hunnikus mähkmeid ja unetuid öid. :D 


Loodan, et sinu suurimad unistused täituvad samuti. Saadan sulle hunnikus kallistusi ja häid mõtteid, 

Comments