10. märts /// MEENUTUS - 30. jaanuar: Head aega, esimene trimester!

Missugused imelised ja täiesti mitte-imelised esimesed 13 nädalat! Üks tark raamat ütles, et 13+1 on esimese trimestri viimane päev ning just selline ilus number mulle täna otsa vaatabki. Alates homsest peaks jooksma hakkama teine trimester. Need seljatatud nädalad on olnud samal ajal nii minu elu ühed ilusamad ja ka hullemad. Ma pole kogenud iial varem selliseid võimsaid emotsioone ja samal ajal nii kohutavat enesetunnet. Kui üldiselt olen ma väga terve inimene (välja arvatud pidev nohu, mis mu automaatselt invaliidiks muudab, st ma ei suuda normaalselt funktsioneerida), olen viimase 8 nädala jooksul olnud enesetundelt haigem kui kogu oma 23 eluaasta jooksul kokku. Kõigest sellest aga kohe lähemalt.

Enne teemasse sukeldumist tahaksin ma paluda mõistmist. Iga inimene on erinev. Iga rasedus on erinev. Iga kogemus on erinev. Iga taluvuspiir on erinev (minu oma supermadal). Ma tean, et on olemas naisi, kelle kogemus on minu omast tuhat korda hullem ja ka neid, kelle oma on tuhat korda kergem. Mina oma blogis aga kajastan just seda e n d a kogemust. Ma ei taha ilustada või jätta rääkimata hirmust, et saan negatiivset tagasisidet selle eest, et on ju hullemaidki asju ja mis ma üldse vingun. Eks blogijana pean sellega arvestama ka, kuid arvan siiski, et inimesele võiks jääda tema õigus oma emotsioone vahetult jagada ja vingudagi (kui see pole kellegi teise kulul!), kui ta selleks põhjust näeb. Niisis… läheme aga edasi ja aitäh mõistmise eest!

Alustame halvemast. Üldiselt olen elus ikka seda meelt, et kui on valida hea ja halva vahel, siis alati valida see teine variant esimesena. Lihtsalt selleks, et see kiiremini läbi saaks ning vabastaks tee heale. Positiivse noodiga meeldib mulle rohkem lõpetatada. See jääb ilusamalt kõlama.

Õnneks on negatiivse asja poolepealt mainida mul kaks asja: ühte te juba teate ja teist ma vist polegi kõva häälega välja öelnud. Esiteks siis see meeletu iiveldus, mis on mind non-stop juba kaheksa nädalat kimbutanud. Ma nii lootsin, et olen üks nendest, kelle iiveldus taandub 12. nädala paiku, nagu see paljudega juhtub, aga oi ei. Sellest ajast saati on asi veel hullemaks läinud. Kui varasemalt oksendasin tõesti minimaalselt, siis viimase nädala jooksul ainuüksi on seda juhtunud rohkem kui varem kokku. TORE! Ma tahaksin ringi hõljuda see miski maagiline raseduse glow näos ja särada, aga selle asemel on mul vist pigem surnumatja nägu ees. Eile mu tädi Irje just ütles, et paljud rasedad tunneb näo järgi ära ja ta arvas, et oleks ka minu puhul selle järgi ise aimu saanud, kui ta mind näinud oleks. 

Üks õpetaja on ka tööl korduvalt küsinud, kas ma olen jälle haige, et näost nii ära.. hihihi. Kuigi nendel hetkedel on mul enesetunne vahepeal isegi okei olnud, siis eks seda kahvatust ei saa varjata millegagi. Mõned inimesed lihtsalt tajuvad. 

Teiseks negatiivseks asjaks minul raseduse esimese 13 nädala jooksul on olnud akne. Ma pole iial pidanud maadlema sellega, et mul palju punne oleks näos, rääkimata siis veel muudest kohtadest. Praegu aga tundub, et kõik saamata jäänud punnikesed on teinud kambaka ja läinud mu seljale tantsupidu pidama. Mina ja punnid seljal – täiesti uus asi. Loodetavasti ka ajutine. Suvel meeleldi täpilise seljaga ringi ei möllaks. 

Nüüd aga positiivsete asjade juurde ja uskuge mind, need on POSITIIVSED. Need on need asjad, mis on suutnud ületada ilmselt kõik rõõmud, mida varem tundnud olen. Oeh!

Esiteks käisin selle kuu alguses andmas verd Niptify testi jaoks, millest naistearst mulle põgusalt rääkis (jah, väga põgusalt!) ja millest ma kohe kinni haarasin. Kuigi see on Oscar testile üsna sarnane, mõtlesin ma vaid, et kui juba, siis juba. Niptify määrab nelja kõige sagedasema kromosoomhaiguse esinemise riski lootel ja annab ka juba varajases raseduses teada beebi soo, kui vanemad seda soovivad (arvake ära, kas Maris The Uudishimulik soovis?:D)! Jumal aga teab, et olen mina halb ootaja, seega järgmised kaks nädalat, mis olid tulemuste ootamise nädalad, olid keerukad. Kuigi ma olen noor, mul ei ole pea ühtegi haigust, mida ämmaemand arvele võttes küsis, ma ei suitseta ja tarbisin alkoholi minimaalselt, ehk justkui riskifaktoreid peaks olema vähe, oli pisike hirm ikka sees. Mis naine ma oleksin, kui ma ei kardaks või mõtleks kõigele, mis võib olla.. 

Antud testi tulemused tulid 10 tööpäeva asemel üheksaga, mis tegi selleks ajaks reedese lõuna, kui olime just Elmariga linna tema venna perele külla sõitmas. Kuna me soovisime ka sugu teada, ei tahtnud me ise arsti saadetud meili avada. Palusime seda teha hoopis Elmari vennanaisel Katsil. Miks me ise ei tahtnud sugu tulemustest lugeda?

Mulle meeldivad igasugused üllatused ja kuna ma olen liiga palju vaadanud videosid, kus välismaalased x-üllatusena (mustad õhupallid seest beebi soo värvi konfetidega, värvilise sisuga koogid, tossupommid jne)  beebi soo teada saavad, tahtsin mina ka! Seepärast vaataski Kats samal õhtul sinnajõudes ise meie Niptify testi tulemusi (ja ka soo sai ise ainukesena teada.) Meie õnn oli piiritu, kui kõikide nelja kromosoomhaiguste riskid olid madalad. Ma ei oska seda tunnet isegi kirjeldada mitte. Tänulikkus.

Järgmisel hommikul läksime Katsiga linna, et osta beebi soo teadasaamiseks värviliste konfetidega kahur. Noh selline, mida otsast keerad ja siis lendavad sinised või roosad paberitükikesed igasse ilmakaarde laiali. Ise jäin selleks hetkeks autosse ootama ja Kats käis kiiresti kahurit ostmas. Vaesekene pidi terve eelmise õhtu ja sama päeva hommiku suud lukus hoidma ja piinlema, kuna ei saanud kellegagi meie beebi sugu jagada. Teate ju küll selliseid häid saladusi, mida tahaks kellelegi rääkida, aga üllatuse eesmärgil ei saa.. :D

Igatahes koju jõudes otsisime toas hea nurgakese, kus kahur laiali lasta. Nurk leitud, kahur käes, Kats pildistamas, Max (Elmari vend) filmimas – show võis alata! 

*KAHURIPAUK*

Kogu tuba lendas r o o s a s i d värvilisi ümaraid paberitükikesi täis. Ma olin niiiiii õnnelik! Hüppasin, kallistasin Elmarit ega suutnud uskuda, et me saame endale pisikese tütre! PRINTSESSI!  SUHKRUTÜKIKESE! Minu esimene laps saab olema imearmas tüdruk! Siinkohal võin vist öelda, et meil on tegelikult ka nimi juba ammu olemas. Vist isegi oli juba suvel enne rasedust. Eks siis aeg näitab, kas meie kiindumus kaob või jääb see nimi kõige tugevamini südamesse beebi sünnini. Siinkohal võin vist öelda, et enamus perekonnast ja sõpradest, kes uudisest varem kuulsid, ennustasid meile poissi. Ei teagi, mis paneb inimesi ühte või teist sisetunnet omama, aga noh.. meie saame igatahes tütre ja oleme õnne tipul! Kujutan juba oma peas ette seda, kuidas peaaegu 2-meetrine Elmar (ta on 194cm pikk!), tugeva kehaehituse ja tumeda habemega (jah, peale kaitseväge saab jälle kasvatama hakata, wohooo!!!) kõnnib tänaval ringi käeotsas meie satsilise seeliku ja patsikestega tütar. Parim kooslus ju, hihihi!

Liigume nüüd aga edasi kolmanda asjani, mis mind vahepeal väga õnnelikuks teinud on. Oscar test! See on sünnieelne loote kromosomaalsete haiguste ja rasedusekomplikatsioonide skriiningtest, mis teostatakse 12 - 13. rasedusnädalal. Käisime seal Elmariga koos sellel teisipäeval 28. jaanuaril. Väga tuus, et Elmar ühegi probleemita üheks päevaks kaitseväest välja lasti, kui põhjuse kaptenile ütles. “Mul on endal ka kaks last, tean, mis see tähendab,” ütles ta Elmarile. 

Igatahes käisin ITKs kiiresti enne ultraheli aega vererõhku mõõtmas ja saimegi õige kabineti taha ootama minna. Ootamise ajal ei teadnud ma, mida teha – kas joosta meeletu iivelduse tõttu wc-sse või kannatada ja oodata. Valisin selle teise hirmus, et kui meid sisse kutsutakse, ja mind ei ole, ei saagi me sel päeval ultrahelisse. Minu ämmaemand oli mind nii hirmutanud, sest soovijaid on palju, aga aega mitte nii palju. 

10 minutit meie ajast hiljem kutsus meid sisse väga tore noor arst Mitt. Kuna ma olin lugenud jubedaid lugusid sellest, kuidas arstid vaikides pikalt ultraheli pilti vaatavad ja sellega tulevastes vanemates hirmu tekitavad, olid mul omad eelarvamused. Meie arst oli aga väga tore ja terve aja mu kõhul masinaga ringi liikudes rääkis aina, mida me nüüd näeme, miks on midagi vaja vaadata ja mida kõik need erinevad sõnad üldse tähendavad.

Ultraheli läks hästi: kõik vajalikud asjad sai üle vaadatud ja need olid õigete kohtade peal ning täpselt õiges suuruses. Meie tütar on hetkel 6,5 cm pikk, hihi. Sealveedetud poole tunni jooksul ei tahtnud ta meiega üldse koostööd teha, mistõttu pidin vahepeal toas ringi hüppama, endal pool kõhtu paljas ja geeline, ja mitmeid kordi tugevalt köhima. Beebit see igatahes eriti ei häirinud ja nii ta mul kõhus edasi istus ega lubanud enda pikkust ega kuklavolti korralikult mõõta.:D Lõpuks saime aga õnnelikult kõik vajaminevad asjad siiski nähtud ja mõõdetud ning saime südamerahus koju tagasi tulla.

Kui rääkida üleüldiselt viimasest kolmest kuust toitumise osas, siis näiteks detsembris ei suutnud ma enesetunde tõttu suurt midagi süüa ja võtsin 2kg alla. Nüüd on teised ajad, kuna sain aru, et mida tühjem kõht, seda halvem on olla. Praegu sööksin meeleldi ainult apelsini ja jooksin Fantat peale. Mõte aga kanafileest või kanalihast ajab ihukarvad püsti, haha.

Ma ei ole varem selliseid tundeid tundud. Ilmselgelt ei ole. Oma kõhus päris oma last kanda on miskit, mida ei saagi ette kujutada kellegi teise sõnade järgi. Selleks on vaja ise kogeda. Ja kogeda seda, kui arstid ütlevad, et kõik on hästi, on hindamatu. Ma olen lihtsalt nii tänulik! Peale selle tunnen ma praegu 13. nädalal, et minu “raudselt pekikõht!” kõhust on saamas midagi “nagu oleks natuke ikka beebikõht ka?!” sarnast. Kuna ma ei taha ikka veel kellelegi sellest teatada, vaid pigem sõbrapäevani seda imelist saladust endale hoida, kannan ma üsna lohvakaid riideid. Seda tegin tegelikult enne ka, hihi, niiet kahtlusi see äratada ei tohiks. Iga kord peegli eest mööda kõndides tõmban käega riide oma kõhul pingule ja vaatan: “Kas tõesti!?”

Siinkohal lõpetan oma väga pika postituse ja loodan, et on neid, keda mu praegune eluetapp huvitab ning ikka viitsitakse neid beebijutte ka lugeda. Samas on see üsna isiklik teema ja seega pole ka hullu, kui kõiki see teema ei tõmba. Ma kujutan ette, kui vahva on kunagi seda kirjapandut meenutada ja näiteks ühel hetkel teise rasedusega võrrelda. Hihiihh!