29. MÄRTS: 21 nädalat seljataga, 19 nädalat veel ees

Istun siin Järva-Jaanis oma vanemate kodus, kuhu aastaks kolisin, ja aina lükkan postituse kirjutamist edasi. Kui muidu oleksin pidanud postituse natuke varem avaldama, siis viimatises ultrahelis selgus, et beebi tähtaeg liikus mõni päev edasi.. seega oli mul aega postituse kirjutamiseks paar päeva rohkem. Õnneks! Miks ma üldse kirjutamist edasi lükkan? Sest pea on mõtetest pungil ja mina aina mõtlen, mida ja kuidas kirja panna, et seda postitust mitte liiga pikaks venitada. Mis on olulisim? Mis on vajalik? Mis võiks jääda niisama mõnda jutupostitusse? Tundub, et tegelikult enne teada ei saagi, kui otsa lahti teen ja vaatan, kuhu jutt mind viib. Alustagem!

Viimane postitus, mille blogisse kirja sain, oli pühendatud 13. nädala täissaamisele ehk justkui esimese trimestri kokkuvõte. Tänaseks on sellest möödas veel 8 nädalat ja selle vahepealse kahe kuu jooksul on ikka omajagu toimunud, muutunud ja juhtunud. Täna täitub minu beebiootuse 21+0 nädalat ehk tegelikult on tibake üle poole seljataga. Ma ei suuda uskuda, et ainult neli ja natuke peale kuud veel, kui juba saame oma Suhkrutükki kätel kanda. Tervitada siia maailma. Armastada rohkem kui iial varem. 
Kui 5.-13. rasedusmädal möödus mul suure iiveldustundega, siis kohe peale seda juhtus midagi imelist! Nimelt sattusin ma kogemata lugema ühte välismaist blogi, kus blogi autor kirjutas, et tema hakkas rasedusaegseid multivitamiine võtma hommiku asemel hoopis õhtul enne uinumist ja see leevendas iiveldust märgatavalt. Haarasin kohe sõnasabast kinni ja mõtlesin, et alates järgmisest päevast proovin ma sama. Kuna aga olin juba paar nädalat hommikul vitamiine võtnud, siis muidugi esimesel õhtul unustasin seda teha. Järgmisel hommikul, kui see mulle meenus, avastasin, et tegelikult mul eelneval päeval polnudki ju niiiiiiii paha olla! Ka terve järgmise päeva oli mul nii hea olla, et tee või kukerpalli, jookse maratoni (hahaha, siiski mitte! Pole mina mingi jooksumees.:D), söö mida iganes või ole mis asendis tahes - PAHA POLE OLLA! Selle teise päeva õhtul meenus mulle muidugi vitamiinide võtmine ja umbes 10 minutit hiljem nutsin ja kurtsin Elmarile voodis kägaras, et mul oli süda lihtsalt nii paha. NII PAHA! Sellel õhtul oli nii raske olla, raske magama jääda ja sama raske öö mööda saata. Hommikul oli õnneks jälle parem ja otsustasin siis proovida, et mis juhtub, kui ma enam multivitamiine ei võtaks. Teate, mis juhtus? Iiveldus kadus selle sama otsusega koos. Istun täna siin, kirjutan teile, ja mul pole viimased kaheksa nädalat kordagi iiveldanud (välja arvata need paar hommikut, kui miskipärast hommikusöök liiga hiljaks jäi). Kuna mu vereproovid olid korras, ei näinud ka arst põhjust, miks ma peaksin end piinama ja midagi lisaks võtma. Täna siiski võtan D-vitamiini, aga enesetunne on super. Nüüd seisavad mul kapis kaks kallist potsikut vitamiine (vist isegi 50-60 euro väärtuses), mida ma iial võtma ei hakka, hah, ja mis on peaaegu täis.  

 Mäletan, kuidas ma hästi pikka aega ootasin, et lõpuks saaksin Augustibeebide grupiga liituda. Olen alati mitterasedana kõrvalt kuulanud ja vaadanud, kuidas sealt leitakse lahedaid sõbrannasid, korraldatakse ühiseid kokkusaamisi ja aetakse lõbusalt juttu. See tundus nii huvitav! Samas olin kuulnud ka palju halba pettustest, targutamisest ja lihtsalt rumalatest juttudest. Mis on aga minu kogemus selle beebigrupis oldud 6 nädalaga? Kohati kahjulik. Kohati väga tore. 
Ma olen teadlikult end eemale hoidnud vestlustest, kuhu mina oma nina pista ei soovi, näiteks vaktisiinide teemast. Leian, et need vestlused on internetis alati väga tulised ja armu ei anta kellelegi. Miks aga grupp on olnud kahjulik? Ülemõtlemine. Enda võrdlemine teiste emadega. Näiteks see hetk, kui minul esmarasedana oli kõht alles märkamatu, oli mõnel naisel, kes juba mitmendat last ootab, kõht kordades suurem, märgatavam ja ümaram. Kuigi mõistusega sain aru, et mul ei peagi see teistega samamoodi välja nägema, siis süda hakkas ikka muretsema. Kas kõik on ikka hästi? Samamoodi nägin, kuidas naised muretsevad, kui nad ei ole/olnud veel ona kõhubeebi liigutusi tundnud. Samal ajal ütlesin mitmed naised, et nemad tunnevad liigutusi juba ammuilma. See pani paljud muretsema, et kas midagi on halvasti? Õnneks selle üle mina isiklikult muretsema ei hakanud, sest otsustasin selle teema juures kuulata oma arste, et platsenta eesseinas olemise tõttu ei peagi ma liigutusi enne 20. nädalat tundma hakkama. 
Mis mulle aga beebigrupis väga meeldib? See, kuidas naised suudavad koos rõõmustada. Rõõmustada, kui keegi sai beebi soo teada. Kui käidi ultrahelis ja kõik oli hästi. Kui keegi pani imearmsa pildi oma kõhust. Kui kellelgi on ilus päev olnud. Vot selline kokkuhoidmine ja rõõm teiste üle on see, mis mulle selles grupis meeldib. Väga! Sellel põhjusel pole ma sealt siiski ka lahkunud, kuigi vahepeal seda enda vaimse tervise (enda teistega võrdlemine on vaimsele tervisele ikka väga kahjulik!) huvides kaalusin. 

Rääkides aga esimeste liigutuste tundmisest, siis vau! See on midagi nii erakordset. Minu esimene laps, minu esimese lapse esimesed liigutused. Esimest korda elus tunda seda, et see pisike inimene, kes su kõhus on, annab endast märku. Vau! See on lihtsalt superarmas! See, kuidas tal viimase kahe ja poole nädala jooksul on tekkinud oma kindlad ajad, millal ta on aktiivsem. Meie puhul siis hommikul ärgates ja õhtul uinudes. See, kuidas pisikesest mullitustundest on saanud suuremad mullikesed, mida on õrnalt juba ka silmaga aina paremini näha. Ta päriselt ka on seal sees, tegutseb, on aktiivne, elab oma mugavat elu soojas kohas ja annab endast parima, et varsti tugeva ja tervena meiega siin liituda. Mul on siinkohal lihtsalt nii kahju, et Elmar ei ole kodus ega saa sellest päriselt osa. Peab praegu vaid leppima piltide, videomaterjali ja minu kirjeldustega. Kahjuks ilmselt veel pikka aega. 
Sujuvalt tulevase issini liikudes on paljud palunud, et ma kirjutaksin sellest, kuidas ma ilma Elmarita hakkama saan. Nendele, kes siin blogis alles uuemad lugejad on, mainin kiirelt ära, et Elmar on alates 2019 juulist kaitseväes aega teenimas ja koju saab... kes teab millal, kui arvestada praegust olukorda maailmas. 
Aga et kuidas mina hakkama saan? Tegelikult saan väga hästi, sest praegu veel ei ole mul erilist abi vaja millegagi, millega ehk lõpurasedana enam ise tegeleda ei jõuaks. Kuna kogu koosoldud aja jooksul on meil Elmariga pikki eemalolekuaegasid olnud küll ja veel (kui mina käisin ülikoolis ja tema gümnaasiumis; kui ta käis laevaehitusel Singapuris ja Bahamal tööl; kui mina käisin kaks aastat Tallinnast Järvamaale tööl; kaitsevägi jne), siis tegelikult ei ole see kaitseväe aeg olnud nii hull, kui ilmselt oleks nende jaoks, kes on harjunud iga päev koos olema ja elama. Samas nüüd hakkab vaikselt vaimselt aina raskem ja raskem. Ma ei tea, kas need on hormoonid või mis, aga igatsust on rohkem. Palju rohkem. Ma tahaksin jagada iga sekundit ootusajast Elmariga. Tahan, et ta saaks minuga arsti juures käia (praegu kasvõi autos oodata, aga olla mulle siiski lähedal ja toeks); et me saaksime koos jalutamas käia ja unistada; et me saaksime koos beebile asju valida ja vaielda, kas võtta roosamanna kleit või hoopis "I LOVE MY DAD" kirjaga pluus; et Elmar saaks oma kätt mu kõhul hoida ja tunda Suhkrutüki esimesi tugevamaid liigutusi ja neid näha; et ma saaksin talle suvalisel ajal kaela hüpata ja tugevalt kallistada. Ma tahan, et ta saaks kõigest osa. Enim teeb mind aga kõige juures kurvaks see, et Elmar on kurb. Ma tunnen teda ja tean, et ka tema jaoks on nii oluline kõigest osa saada, aga ta ei saa. Miski maailmas pole praegu minu jaoks kurvem sellest, kui näen teda õnnetuna, ausalt.

Teate, mis mind aga lausa vihaseks ajab? Need inimesed, kes kipuvad kõiki üldistama ja ühte patta panema. Kogu praeguse eriolukorra juures on arutatud palju ka seda, mis saab ajateenistuses olijatest. Kas nad saavad reservi? Kas nad jäävad karantiini? Kas nad saavad koju õigel ajal või natuke varem? Küsimusi on palju, mõtteid on palju ja tegelikult ma saan aru osapooltest, kes tahavad ja nõuavad lausa kohest reservi. Võib olla oleks turvalisem olla kõigil oma kodus kui see, et mehed ja naised on seal külg külje kõrval kümnete ja sadade viisi ning töökaader käib siiski sisse-välja. Samas saan ma aru, et Kaitsevägi ei ole niisama nalja jaoks välja mõeldud ja kannab tegelikult eesmärki, mis on mõeldud meie kõigi turvalisuse jaoks. Mina lihtsalt proovin olla Elmarile toeks misiganes otsuse puhul. 
Siiski on neid, kes, nagu enne juba mainida jõudsin, panevad kõik ühte patta ja kommenteerivad internetis nii, et kui ma tahaksin nende tasemele langeda, siis vastaksin ma sinna samasse kommentaariumisse üsna pahaselt. Näiteks on mitmed inimesed kommenteerinud parastavalt, et miks nad peaksidki varem reservi saama? Kas selleks, et tulla koju vanemate kulule elama ja end iga päev täis juua ja siis lihtsalt ringi laaberdada? Miks nad peaksid koju lihtsalt passima saama, las passivad siis juba kasarmus. 
Ja siis on teine grupp neid, kes arvavad, et maailmas peab kõik toimima muutusteta. "Mina omal ajal olin kaks aastat perest eemal ja sain hakkama. Tänased ajateenijad nutavad juba siis, kui ühe nädalavahetuse peavad kinni istuma. Kasvatage munad, mis mehed te sellised olete, lumehelbekesed." Minu jaoks võrdub see sellega, et kui praegu ei lubata sünnituse juurde tugiisikuid, sh tulevaste laste isasid, siis on kommentaariumites üks hulk neid inimesi, kes vihaselt purskavad, et "omal ajal polnud see ka lubatud ja miks peaks tänagi olema? Ärahellitatud naised, ainult vinguvad"
Nagu... see ajab mu nii tigedaks. Maailm on pidevas muutumises ja oleks tobe eeldada, et kõik peab täna toimima nii nagu aastaid tagasi. Üleüldse kommentaariumid, kus inimesed ei suuda näha oma ninaotsast kaugemale, kes üldistavad, parastavad ja on lihtsalt nii õelad. See on lihtsalt kohutav ja ma olen vaid rõõmus, et ma pole iial näinud ühtegi oma tuttavat nii käitumas. 

Kui Elmar viimati kodus oli, oli mul rasedust 18 nädalat. Kui praegu läheb Kaitseväes nii, nagu tundub nimevat, saab Elmar koju alles mai lõpus. Eriolukorra tõttu on linnaload keelatud 1. maini ning 2. maist peaks kohe hakkama Kevadtorm. Kui nii lähebki, jõuab Elmar järgmisena koju, kui mul täitub 30 nädalat rasedust. Lapseootus on üks imelisemaid ja erilisemaid kogemusi maailmas nii mehe kui ka naise elus. On aga suur vahe, kas ta saab sellest päriselt osa või ainult läbi piltide ja juttude. Kui ma sellest mõnda aega tagasi Instagramis kirjutasin, kirjutas mulle mitu naist, kuidas nemad samamoodi igatsevad oma kaaslast koju. Kes polnud näinud nädalaid, kellel on lisaks endale ka lapsed meest koju ootamas jne. Ja siis on need inimesed, kes ütlevad internetis, et parem ongi, kui ajateenijad ei saa koju jooma ja laaberdama.. Häbi!

Kuna ma tean, et siia blogisse on viimastel kuudel sattunud mitmeid Elmari sõpru kaitseväest, siis tahtsin öelda kõigile teile suure AITÄH, et te nii vahvad ja toredad olete, nagu Elmar teid kirjeldab! Elmar hindab häid sõpru ja head seltskonda kõrgelt ja ma tean, et praegusel raskel ajal on see üks nendest asjadest, mis tal tuju üleval hoiavad. AITÄH TEILE! Elmar palus eraldi välja tuua ühe noorema seersandi, kes talle lõhkamise ajaks kõrvatroppe laenas. Seega aitäh sulle ka, Prink! :D 
Üks asi veel, millest ma kirjutada tahaksin, on beebiasjade ostmine. Mina olen suut šopahoolik, tunnistan. Ometi olen ma kuidagi suurnud end tagasi hoida ja isegi imestan, et mul pole kodus pudrumägede suuruseid beebiriiete hunnikuid või sahtleid, mis enam nende tõttu kinni ei tahaks minna. Riietest on mul tegelikult olemas ainult üks kolmene komplekt bodysid (mahedad roosad) ja ühed heleroosad satsiga retuusid. Need olen ma ainukesena ise ostnud. Veel on mul üks vanalilla body, mille sõbranna Soomest tõi ja teise sõbranna kingitud mahekollane body+püksid+sokikesed komplekt. KÕIK! Endalegi üllatuseks olen ma nüüd endale riiete vaatamise asemel asunud ainult beebide riideid vaatama, ostukorvi panema ja siis lehe ristikesest kinni pannud. Samas usun, et aprillis (raseduse kuues kuu) ikka tellin mõne riideasja juurde, et mitte suvel kõike vajalikku korraga osta. Igatahes on beebsile olemas 4 BIBSi lutti (Jah, ma tean, et laps ei pruugi neid tahta, aga laske esmakordsel emal pisikestest asjadest rõõmu tunda, ise oma ämbrid läbi kolistada ja õppetunnid saada, hihi). Igal hetkel on saabumas beebitarvete kott, mis on nii ilus ja praktiline, et seda ka niisama kasutada saab. Tegelikult oli see üks emotsiooniost, tunnistan, aga samas saab seda ideaalselt vankri käepideme külge riputada ja ka niisama kasutada. Rääkides vankrist, siis ka see on tellitud ja valikuks osutus Dubatti One - ma olen lihtsalt sellesse kõrvuni armunud juba viimased vist kaks kuud. Samamoodi on olemas autosse isofixi alus ja turvahäll. Elmari venna perelt saime ilusa valge võrevoodi ja sellega vist hetkel asi piirdubki. Aega veel on ja paar asja tahame Elmariga koos välja valida, kui ta koju saab. AHJAAA! Üks ja kõige suurem asi on meil ka vahepeal juba soetatud, aga sellest räägin alles siis, kui babydaddy ka kodus on. 

Teate, mis on aga kõige jubedam? Ma mõtlesin paar päeva tagasi endale selle kurikuulsa TikToki alla laadida... ja... ma ei saa sellest sõltuvusest enam lahti! Õpilased olid mul küll väga vaimustuses, et õpetaja Maris tegi ka kasutaja, aga selle alla läheb nii palju aega ja seda ei suuda ise kontrollida. Lähen enne uinumist viieks minutiks paari videot vaatama ja siis avastan end tund aega hiljem ikka sealtsamast.. 
Tegelikult mul on isegi paar ideed, mida sinna ise teha ka, sest SEE ON NII LAHE, aga mul pole aimugi, kuidas neid videosid ise tehakse. Ehk ühel päeval süvenen ja proovin, hihi.

Lisaks nendele, kes siin uuemad lugejad on, jagan kiiresti ka oma INSTAGRAMI kasutajat, sest seal on ikka rohkem pilte ja jutte, kui siia kirjutada jõuan.

Hoidke ennas, oma lähedasi ja maailma. Koos suudame praegusest olukorrast kiiremini välja tulla ja jälle tunda rõõmu pisikestest asjadest, mida enne ehk iseenesestmõistetavana võtsime. 

Comments