1. märts - Esimene lobapostitus sel aastal
Ma olen küll vahepeal proovinud paar korda alustada sellise tavalise lobapostitusega, millega ilmselt harjunud olete, aga pole kuidagi jõudnud ei puile ega maile. Aga proovin seni, kuni midagi siit sulest ja klahviklõbistamisest tuleb. Vahepeal on tegelikult päris palju toimunud ja paar asja võiksid kirja pandud saada küll. Alustame siis!
Minu arvates on praegu Eestis kolme sorti inimesi. Neid, kes jonnivad lume saabumise üle. Neid, kes jonnivad, et inimesed jonnivad lume tuleku pärast ja neid, kes jonnivad, et inimesed jonnivad, et inimesed jonnivad lume pärast. Okei, eks tegelikult väga paljud on rahul ka selle valge vaibaga, sest ega sel talvel pole seda just liiga palju nähtud. Ma ei tea, kuhu end paigutada, aga mina juba hullupööra ootan, et lumi ära sulaks. Isegi, kui mul on olnud juhiload juba viis ja pool aastat, olen ma päris suur ülepõdeja ja lumega sõita mulle kohe üldse ei meeldi. Töö aga nõuab neli korda nädalas kahe kooli vahel sõitmist. Vahemaa on küll lühike, edasi-tagasi kokku 28km, kuid lumi on lumi ja mina olen mina. Ei meeldi ja kõik! Samal ajal olen ma meeletu kevade ootaja ja armastaja olnud alati, mistõttu kuiv tee ja päikesepaiste panevad mu silmad särama ja toovad omamoodi energiat asjadega tegelemiseks. Näiteks see, kui ma ärkan hommikul päikesekiirte peale oma näol, annab mulle alati hullult palju motivatsiooni riidekappi koristada. Naljakas mõelda, aga ma ei korista vist kunagi sombuse ilmaga riidekappi..:D Praegu oleks seda veel eriti vaja, kuna enamus riided mulle juba enam selga ei istu ja mingi sorteerimine tuleks ette võtta küll. Näiteks 15 püksipaarist mahutan praegu jalga vist ainult kahed uued, mis ma nüüd spetsiaalselt ostnud olen.:D
Sellel aastal on esimese kahe kuu jooksul toimunud päris mitu põnevat tegemist seoses minu tööga. Näiteks saime õpilaste ja päevakeskusega ära tehtud meie "Keerukuju" teise kohtumise, mis keskendus nägemisvaegusele. Meile tuli rääkima väga piiratud nägemisega Aare, kes tõi endaga kaasa mitmed huvitavad asjad ja vidinad, mis aitavad nii temal, teistel nägemisvaegustega inimestel kui ka täiesti pimedatel igapäevaelus paremini hakkama saada. Ma arvan, et õpilastel on väga põnev proovida pimesi valge jalutuskepiga kõndida mööda takistusi täis tuba ja teistel proovida neid õigesti juhendada. Veel saime proovida pimesi ära tunda eurosente, katsuda ja vaadata erinevaid vahendeid, mille abil loetakse ja palju muud. Juba varsti on meil plaanis kolmas kokkusaamine ja see keskendub vaimupuudega inimestele. Elus ei saa olla midagi iseenesestmõistetavat ja me peame oskama arvestada kõigiga! Minu arvates just arvestamine ja hoolimine ongi meie projekti võtmesõnad.
Tööjutuga jätkates jõudsime oma kuuenda klassiga käia ära nii Tartus ekskursioonil kui ka sõpruskohtumisel Kosel, mille eesmärk oli luua uusi sõprussuhteid ja veeta üks tore päev. Tundub, et see läks täie ette ja selle üle oli mul superhea meel. Kuna eelmisel kuul toimus meil koolis ka 80ndate stiilile pühendatud playboxivõistlus, oleme aasta algusest saati olnud üsna hõivatud oma kava ettevalmistamisega. Minu kuuendale klassile oli see esimene sellesarnane ja ma olen nii uhke selle üle, kuidas nad vaeva nägid, palju harjutasid ja lõpuks laval endast kõik andsid. Eriti lahe oli näha esinemisjärgseid emotsioone, kui hirmust oli süttinud hoopis suur soov veel lavale saada. Vinged kuuendikud, ma ütlen! Klassijuhataja on uhke.
Veebruar oli tegelikult üks vinge kuu mitmes mõttes veel! Hullult hea tunne on tagasi vaadata ja mõelda, et nii mõnigi tore asi juhtus eelneva kuu jooksul ja niisama tühja see nagu ei jooksnudki. Näiteks saime üle pika ajal jälle sõbrannadega kokku ja veetsime ülimõnusa õhtu täis naeru ja rõõmupisaraid. Seal sain enda sõbrannadele teada anda, et ootame beebit!
Juba järgmisel päeval läksime Elmariga Tallinnasse tema venna perele külla ja sinna ööseks. Enne veel aga oli meil plaanis teha pisike pildistamine, et kuidagi kõigile ka teatada, et üks Suhkrutükike on teel. Kuna ükski mu sõbrannadest polnud sel laupäeval vaba, et pildistamisega aidata, otsustasime ise hakkama saada. Alguses sõitsime Pikakari randa, sest see koht on meile väga armas ja no nii ilus ka veel! Kuna ilm oli tuuline (korrutage veel miljoniga), oli pildi tegemine kergelt öeldes häiritud ja peale mitut katset ei saanud me ikka ühtegi head pilti. Palusime ka ühe naise abi, kes parasjagu seal kive korjamas oli, et ta meist paar pilti teeks. Tegi! Kuna aga õues oli megakülm ja ma juba eos teadsin, et olen igal pildil kiilakas (sest tuul oli otse näkku ja ajas kõik juuksed kuskile oma elu elama), tänasime lõpuks ega hakanud kedagi rohkem külmetama. Ei ennast ega seda toredat naist.
Autosse jõudes olid minul aga silmad pisaraid täis, sest olin seda päeva ja seda pildistamist niiii kaua oodanud ja sellest nii palju unistanud, aga sel hetkel oli kõik metsa kiskunud. Ilm oli kohutav, soovitud kohas pildistamine võimatu, kõik tehtud pildid piinlikud ja ebaõnnestunud.. Ma ei tea, kas nutma hakkasid hormoonid või mina, aga pisarakraanid olid igatahes valla päästetud.
Õnneks on Elmar väga rahulik ja teadis, kui tähtis see päev mulle oli. Lohutas mind aina, et küll me saame ja küll me leiame veel parema koha. Nii me siis sõitsime mööda Tallinnat ja mõtlesime, kus võiks veel ilus olla.. ja tuulevaiksem! Lõpuks oli meie ainus mõte Kadriorg ja sinna me suundusimegi. Seal leidsime üsna ruttu ühe ideaalse kännu, millele fotokas 10 sekundiks piiksuma panna ja ilma kolmanda isikuta pildid tehtud saada. Naljakas, sest taustale jäi tegelikult suhteliselt suvaline hall muru ja puud, mitte Kadriorulikku ilu, aga pildid said sel korral ideaalsed! Elmar aina palus, et teeme veel ikka paar tükki, sest tunneb ju mind ega tahtnud, et autosse jõudes ikka pettunud oleksin. Ei olnudki! Pildid tulid tõesti superarmsad ja tunnitagune nutt.. mis nutt??? Kes nuttis? Mida ei mäleta, seda pole olnud..:D
Minu arvates on praegu Eestis kolme sorti inimesi. Neid, kes jonnivad lume saabumise üle. Neid, kes jonnivad, et inimesed jonnivad lume tuleku pärast ja neid, kes jonnivad, et inimesed jonnivad, et inimesed jonnivad lume pärast. Okei, eks tegelikult väga paljud on rahul ka selle valge vaibaga, sest ega sel talvel pole seda just liiga palju nähtud. Ma ei tea, kuhu end paigutada, aga mina juba hullupööra ootan, et lumi ära sulaks. Isegi, kui mul on olnud juhiload juba viis ja pool aastat, olen ma päris suur ülepõdeja ja lumega sõita mulle kohe üldse ei meeldi. Töö aga nõuab neli korda nädalas kahe kooli vahel sõitmist. Vahemaa on küll lühike, edasi-tagasi kokku 28km, kuid lumi on lumi ja mina olen mina. Ei meeldi ja kõik! Samal ajal olen ma meeletu kevade ootaja ja armastaja olnud alati, mistõttu kuiv tee ja päikesepaiste panevad mu silmad särama ja toovad omamoodi energiat asjadega tegelemiseks. Näiteks see, kui ma ärkan hommikul päikesekiirte peale oma näol, annab mulle alati hullult palju motivatsiooni riidekappi koristada. Naljakas mõelda, aga ma ei korista vist kunagi sombuse ilmaga riidekappi..:D Praegu oleks seda veel eriti vaja, kuna enamus riided mulle juba enam selga ei istu ja mingi sorteerimine tuleks ette võtta küll. Näiteks 15 püksipaarist mahutan praegu jalga vist ainult kahed uued, mis ma nüüd spetsiaalselt ostnud olen.:D
Tööjutuga jätkates jõudsime oma kuuenda klassiga käia ära nii Tartus ekskursioonil kui ka sõpruskohtumisel Kosel, mille eesmärk oli luua uusi sõprussuhteid ja veeta üks tore päev. Tundub, et see läks täie ette ja selle üle oli mul superhea meel. Kuna eelmisel kuul toimus meil koolis ka 80ndate stiilile pühendatud playboxivõistlus, oleme aasta algusest saati olnud üsna hõivatud oma kava ettevalmistamisega. Minu kuuendale klassile oli see esimene sellesarnane ja ma olen nii uhke selle üle, kuidas nad vaeva nägid, palju harjutasid ja lõpuks laval endast kõik andsid. Eriti lahe oli näha esinemisjärgseid emotsioone, kui hirmust oli süttinud hoopis suur soov veel lavale saada. Vinged kuuendikud, ma ütlen! Klassijuhataja on uhke.
Veebruar oli tegelikult üks vinge kuu mitmes mõttes veel! Hullult hea tunne on tagasi vaadata ja mõelda, et nii mõnigi tore asi juhtus eelneva kuu jooksul ja niisama tühja see nagu ei jooksnudki. Näiteks saime üle pika ajal jälle sõbrannadega kokku ja veetsime ülimõnusa õhtu täis naeru ja rõõmupisaraid. Seal sain enda sõbrannadele teada anda, et ootame beebit!
Autosse jõudes olid minul aga silmad pisaraid täis, sest olin seda päeva ja seda pildistamist niiii kaua oodanud ja sellest nii palju unistanud, aga sel hetkel oli kõik metsa kiskunud. Ilm oli kohutav, soovitud kohas pildistamine võimatu, kõik tehtud pildid piinlikud ja ebaõnnestunud.. Ma ei tea, kas nutma hakkasid hormoonid või mina, aga pisarakraanid olid igatahes valla päästetud.
Õnneks on Elmar väga rahulik ja teadis, kui tähtis see päev mulle oli. Lohutas mind aina, et küll me saame ja küll me leiame veel parema koha. Nii me siis sõitsime mööda Tallinnat ja mõtlesime, kus võiks veel ilus olla.. ja tuulevaiksem! Lõpuks oli meie ainus mõte Kadriorg ja sinna me suundusimegi. Seal leidsime üsna ruttu ühe ideaalse kännu, millele fotokas 10 sekundiks piiksuma panna ja ilma kolmanda isikuta pildid tehtud saada. Naljakas, sest taustale jäi tegelikult suhteliselt suvaline hall muru ja puud, mitte Kadriorulikku ilu, aga pildid said sel korral ideaalsed! Elmar aina palus, et teeme veel ikka paar tükki, sest tunneb ju mind ega tahtnud, et autosse jõudes ikka pettunud oleksin. Ei olnudki! Pildid tulid tõesti superarmsad ja tunnitagune nutt.. mis nutt??? Kes nuttis? Mida ei mäleta, seda pole olnud..:D
Sel reedel oli mul võimalus paariks tunniks Ülemistesse minna, kui Elmar meie autot parandamas käis. Sain üle mitme kuu kokku Kariniga. Käisime poodides ja Vapianos söömas. Njäm! Kuigi olin endale lubanud, et enne aprilli ei osta Suhkrutükile mitte ühtegi riideeset ega asja, siis no ma ausalt ju ei suutnud vastu panna! Ostsin ühed supernunnud roosad retuusikesed, mille pepul olid armsad satsikesed.. roosamannariided - here I come, vist....
24. veebruaril käisime sõpradega Eesti sünnipäeva tähistamas imelises Kodru rabas.
Ma olen kuulus!!!!
ReplyDelete