22. veebruar /// MEENUTUS: 10. jaanuar: 10+0 nädalat

Siin pildil käisime sõpradega Elmari sünnipäeva tähistamas. Keegi meist ei teadnud, et olin 5. nädalat lapseootel. Elmar ei teadnud, et suurim sünnipäevakingitus istus meiega sama lauaääres. 

Ma juba aimasin ammu, et kui ühel ilusal päeval maailm meile naeratab ning annab võimaluse saada kellegi imelise uue inimese vanemateks, saab ka Suhkruprintsess natukene uue tähenduse. Või kas just tähenduse, aga sisu liigub kindlasti senistest piiridest tükk maad välja. Selle tõttu olen leppinud, et mõned varasemad lugejad ja kaasaelajad ei pruugi sel teel minu kõrval kõndida ja enam siia blogisse oma pilku tõsta.. samas on kindlasti neid, kes just nüüd tee siia leiavad. Paigalseis pole kunagi ideaalne variant, seega lepin ma olukorraga ja tervitan uusi silmapaare. Hei ja tere tulemast Suhkruprintsessi lehele!

Istun praegu tegelikut tööl oma klassis (elagu vaba tund!) ja mõtlen, kui imeline ja mitte-imeline kõik ühel hetkel olla saab. Paralleelselt.

Sel nädalal täitub minu beebiootuse 10 nädalat. Neljandik tehtud, hihi! Täpselt pool sellest ajast olen ma tundnud erinevaid muutusi endas, mis ei ole lubanud mul hetkekski unustada, mis minuga praegu toimub. Umbes täpselt viiendast nädalast alates pole möödunud päeva, kus ma ei tunneks ennast no-ütleme-pehmelt väga halvasti. Eriti 5.-6. nädal. Ehk selle tõttu, et see oli mu töö-aasta üks pingelisemaid aegasid: tegemist oli meeletult palju, korraldust, vastutust ja kõike jalaga segada. Kohe, kui algas jõuluvaheaeg, läks enesetunne natukene paremaks. Õnneks. Mina muidugi juba suutsin muretseda, et äkki see tähendab halba, et järsku iiveldus ja halb enesetunne mind natukene leebemalt kohtlema hakkasid. Naised ja ülemõtlemine. Samas ei pidanud ma kaua sellega pead vaevama, sest minuga nad jäid siiski. On siiani. Juba viis nädalat jutti ja see on julm. Ma isegi ei taha midagi ilustama hakata ja olen lihtsalt nii õnnelik naiste üle, kes sellist iiveldust tundma ei pea. Minu parim sõbranna näiteks ei pidanud. Mitte üldse terve selle üheksa kuu jooksul.

Kõige hullem on ilmselt see hirm, et töötan ma ju igapäevaselt noortega, pean palju ringi möllama, klassi ees “esinema” ja trallitama. Ma ei saa vaikselt kuskil kägaras istuda ja inimestest eemale hoida juhuks, kui peaks tulema iivelduse kõige jubedam hetk – oksendamine. Siiani on mul õnneks läinud, haha. Ühe korra juhtus see jõuluballi mikrofoniproovis (suutsin lavastada “drop the mic” hetke ja vetsu põgeneda:D) ja teisel korral hetk enne toast välja astumist, et tööle minna. Hullumeelne. Aga tean, et on ka neid, kes oksendavad rohkem kui iiveldavad, seega saan ma selle eest tänulik olla, et mul niigi hästi läheb. Näiteks üks tuttav naine ütles, et vahepeal oli ta hommikul kella kümneks juba 4x oksendada jõudnud…
Siin pildil olin Järva-Jaani Gümnaasiumi jõuluballil.. ise natuke üle kuue nädala rase, iiveldasin mis kohutav ja mitte keegi teine seda ei teadnud. Praegu sellele tagasi mõeldes on täitsa huvitav, et tegelikult ei tea me iial, mida kogeb inimene meie kõrval, eksole...

Varasemalt olen alati mõelnud, et mis see hommikune iiveldus siis ära ka ei ole, millest räägitakse, et eriti raseduse alguses naised kogevad. Nali on ainult minu kulul, sest h o m m i k u – iiveldusest on saanud pigem 24/7-iiveldus, mis ka öösiti une ära ajab. Ma ei suutnud kunagi mõista, ilmselgelt (!!!), mida tähendab see, et inimesel on reaalselt iga päev halb olla. IGA PÄEV! Mitu nädalat jutti. Tegelikult pole siin midagi imestada. Kogemused on ju need, mis meile päris tunded ja emotsioonid annavad, mitte kellegi jutt. Peab ikka omal nahal läbi elama, et usuks. Siinkohal lihtsalt maailmasuurune kummardus naistele, kes seda on kogenud. Te olete võimsad! Kõik see millegi nii imelise nimel nagu päris oma beebi. Vau!

Paar päeva enne aastavahetust oli Järva-Jaani kultuurimajas suur aastalõpupidu, kuhu sõpradega endale laua kinni panime. Ma ootasin seda juba mitu kuud ja plaanis olid suured. Järjekordne nali minu kulul, kui Elmar meie sõpradega ilma minuta peole lõbutsema läks, sest mina olin tuuma-nohus (üle kahe nädala ei saanud korralikult hingata) ja tuuma-iivelduses. Samamoodi oli tegelikult aastavahetusega. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei taha mitte kuskile minna. Seega läksin juba 23.30 magama, sest magamine oli ainuke aeg, kus korraks halva enesetunde unustada sai.:D Samas täna tagasi mõeldes ei vahetaks ma juhtunut millegi muu vastu. ME SAAME JU BEEBI! See kaalub kõik üle. 
See pilt on tehtud 23.12.2019 Elmari perega. Me teeme sellise pildi igal aastal. Kui varasemalt on pildile lisandunud igal aastal keegi Maxi ja Katsi perest (kas siis kõhus või juba sündinuna), siis eelmistel jõuludel kommenteeris Katsi sõbranna Liska pilti, et 2019.aastal ootaks siis uut tegelast  pildile Marise ja Elmari poolt. Sel hetkel kõik vaid itsitasime selle üle, aga kae nalja - tehtud sai! Pildil on 7+3 nädalat vana kõhubeebi. 

Siinkohal saan ma vaid edasi loota, et beebi tunneb ennast miljon korda paremini kui mina ja et tal on hea olla. Veel loodan, et olen üks õnnelikest, kelle iiveldus taandub kolme kuu kandis.
Järgmisel nädalal lähen uuesti arstile, et anda Niptify testi jaoks verd (teen testi omal soovil!) ja ehk siis varsti võetakse mind ka rasedana arvele. Appikene! Kes oleks osanud arvata, et mina selliste asjadega tegelema hakkan, hihihi. Mina igatahes seda küll oodata ei osanud. Loota ehk küll, aga päriselt oodata mitte.
Uskumatu, milleks naise keha võimeline on!

Keda huvitab, siis tegutsen aktiivselt ka Instagramis - @mariskurvits. 

Järgmine postituseni!

Comments