16. veebruar /// MEENUTUS: 2. Jaanuar: Kuidas ma teada sain, et 1+1 on päriselt ka 3?


Ma ei ole päris täpselt kindel, kuidas ja mida ma täpselt öelda tahan ja kavatsen, aga eks kirjutamise käigus saab asi selgeks. Ma pole alati olnud blogis just kõige avameelsem väga isiklikel teemadel, kuid tunnen, et praegu ma seda olla tahan. Vähemalt natukenegi. Kindlasti annab julgust see, et loen väga paljude imeliste naiste blogisid (Hei, Liina ja Kirsti ja teised!) ja v ä g a paljud kirjutavad avameelselt oma lapseootusest. Mis aga minu puhul selle julguse maha võtab? See, et need inimesed ei ole minu igapäevasest lähedasest tutvusringkonnast. Ma justkui oleksin esimene naine oma lähedaste seas, kes kogu või vähemalt mingi osa ootusest must-valgelt kirja paneb. Avalikult. Mul vähemalt hetkel ei meenu, et keegi oleks seda varem teinud. Sõpradel ja lähedastel ju enamasti blogi pole. Siiski otsustan seda teha, sest minule isiklikult on teiste naiste ja teiste emade kogemuste lugemine juurde andnud väga palju julgust ja teadmisi. Aitäh neile, kes julgevad jagada!

Kust küll nüüd alustada? Hetkeks, kui ma selle postituse avaldan, on suur uudis juba kõigini jõudnud ja suuri silmi ükski lugeja praegu tegema ei pea. Nimelt kavatsen enne praegust postitust jagada avalikult ka seda, kuidas ma 13. augusti õhtul oma mõtted antud teema kohta kirja panin. Noh, ikka need mõtted, et beebi on juba ammuilma väga oodatud… või siis avaldan selle just natukene hiljem.. Eks see selgub, kui praegune postitus avalik on.
(16.02 edit: avaldan selle postituse hoopis natukene hiljem, hihi.)

Ehk alustaks sellest, kuidas ma ise teada sain, et liblikatest minu kõhus on saanud pisikesed jalakesed? Jalakesed, mida kõige rohkem maailmas armastama hakkame.
Umbes detsembri alguses tundsin end väga halvasti. Selline süda-on-paha ja iivelduse tunne oli peal. Sellele ma tegelikult suurt tähelepanu ei pööranud, sest olin alles hiljuti kindluse mõttes rasedustesti teinud. Negatiivne. Niisis arvasin, et eks olen halvasti söönud või on mingi viirus liikvel. Paar päeva hiljem selgus, et meie kandis ongi liikvel oksetõbi. Minul ja tegelikult ka mitmel inimesel koolist oli halb olla: nii õpetajatel kui õpilastel. Lootsin ainult, et see läheb kiiresti üle, sest aasta kõige kiirem aeg oli lähenemas – jõulud. Õpetaja jaoks on see tõesti meeletult tähtis ja nii ka minu jaoks: kaks jõulupidu oli vaja korraldada, näiteringiga näidend esinemisvalmis saada jne. Mäletan hästi, kuidas see iiveldus ja paha tunne aina kestis ja kestis ja kestis. 12. detsembril, mäletan seda NII hästi, kurtsin jälle õpetajate toas vaikselt, kui halb mul olla on. Selle peale ütles mu töökaaslane ja sõbranna Ele naljatades: “Raudselt rase!” Sel hetkel muigasin ainult ja ilmselt möhatasin vastu midagi stiilis “Jajah, kindlasti”. Pidin aga tõdema, et halb enesetunne oli aga liiga pikalt kestnud ja vahel isegi nii hullusti, et pidin kiiresti õpilaste tunnitöö ümber korraldama, sest ma lihtsalt ei suutnud tahvli ees seista, kõndida  ja rääkida. Nii halb oli! Selleks ajaks oli see kestnud juba peaaegu kaks nädalat. 
Mõtlesingi siis, et heakene küll, järgmisel hommikul teen uue rasedustesti. Üks oli mul kenasti veel sahtlis nii igaks juhuks olemas.

13. detsembri hommikul oli testi tegemine mul hästi meeles ja nii ma selle kallale kohe ärgates asusingi. Kui varasemalt olin oodanud nii igaks juhuks paar minutit testi tulemust (sest ühel sõbrannal ilmus teine triip testile alles mitme minuti möödudes, vist isegi tunni?!), siis 13 ja reede ei palunud mul isegi sekundit oodata. Tugev ja tume ja TEINE TRIIP ilmus koheselt.

“MA OLEN RASE!”

“MINA, MARIS KURVITS, SAAN LAPSE!”
Ma olen alati mõelnud, et huvitav, kuidas ma siis sellele uudisele reageerin. Kas ma hakkan nutma? Kas ma hakkan õnnest või kurbusest nutma? Äkki ei hakkagi? Kas ma olen üldse õnnelik? Kas ma löön põnnama? Mida ma tunnen? Mis seisus ma sel hetkel oma eluga olen? Kas ma olen valmis?  Kas meie oleme valmis? Millal see juhtub? Kas minul üldse juhtub? Mul polnud õrna aimugi hetkeni sellel ilusal 13. reede 2019. aasta detsembrikuu hommikul. Tahate teada, mis emotsioon mind enim valdas?

Rahulolu.

Õnnetunne.

Ma pole iial varem kogenud sellist rahulolutunnet. Sellist, kus süda on meeletult rõõmus ja sellist, kus ükski negatiivne mõte ei proovigi peas oma kohta sisse võtta. Sel päeval ma lausa lendlesin tööl koolimaja koridorides ringi. Mõelda vaid – minu sees kasvab pisike inimene ja mitte kellelgi teisel maailmas pole sellest õrna aimugi. Õpilased ei teadnud, kui nad minuga rääkisid, et varsti saan ma emaks. Töökaaslastel polnud halli aimugi, kui nad vahetunnis jõulupeo kohta küsisid, et mul on tegelikult meeletu iiveldus, kuna käimas on raseduse teine kuu.  Kuller, kes mulle sel päeval HM’st paki tõi, ei osanud aimatagi, et see spordirinnahoidja ei saa niipea sellist kasutust, nagu oli algselt plaanis. Poemüüja ei teadnud sel hetkel, et juba suve lõpus ostan ma ehk lisaks peekonile ja šampinjonidele ka beebimähkmeid. Mu emal polnud õrna aimugi, et mitme hea kuu pärast saab ta süles hoida oma esimest lapselast (siinkohal ma natuke luiskan, aga sellest tulevikus pikemalt! Tema teadis enne mind!).

Kellelgi polnud aimugi! Minul oli, aga mitte just üleliia palju. Kui kaugel rasedus on? Mida ma esimesena tegema pean? Kas ma peaksin enne kellelegi rääkima või kuskile… arsti juurde aja panama? Kas see paistab välja? Äkki tegelikult kõik juba saavad aru, et ma ootan last ja mina ise olin see viimane? Okei, vaevalt, eksole. Kõige suurem küsimus oli tegelikult ikka see, et ega kodune rasedustest ei valetanud ja kas ma ikka päris-päriselt kasvatan enda sees uut elu?

Juba järgmistes postitustes sellest, kes, kuidas ja millal uudisest teada said. Kuidas minu ja Elmari ema teadsid suurt beebiuudist enne mind? Kuidas ma end hiljem tundnud olen ning kuidas läksid esimesed arstivisiidid ja palju muud veel. Olge valmis ja kinnitage turvavööd – beebiralli postituste näol on algamas! 

Muideks! Kes soovib minu tegemistega rohkem kursis olla, saab seda teha Instagramis - @mariskurvits


Comments