1. DETSEMBER - ma ausalt ei ole kadunud!

Istun peale pikka nädalavahetust kodus voodis, arvuti süles, ja mõtlen, et eelmisest blogipostist on juba natuke üle kuu möödas. Vaatan, kuidas Tanel Laidna tegi näosaates suurepärase esituse Shanonina ja mõtlen, et mitmel heal blogijal tulid täna esimesed vlogmasid üles - tahan neid kõiki vaadata (näiteks Miiu, Madli, Arabella ja Britt - uuri sina ka!). 

Mõtlen põhjust, miks ma siia viimasel ajal jälle harvem jõuan ja ega kaugelt seda põhjust otsima ei peagi. Töö. Jah, ma armastan igat sekundit sellest, aga aega võtab kõik oodatust rohkem ja ega ma nüüd just kätt ette ei pane ka, kui uued pakkumised ja mõtted mu teele tulevad. Lisaks tavatööle, mida on natuke rohkem kui täiskoosmis, teen õpilastega Keerukuju projekti. Selle projekti raames näitame õpilastele kuulmis-, nägemis- ja vaimupuudega inimeste päris elu ja seda, et ka nemad väärivad kõige paremat ja siiramat suhtumist. Veel on käsil nii suurte kui ka väikeste jõulupeo korraldamine, mille etteotsa olen sattunud. Või noh, tegelikult ise lihtsalt ohjad haaranud. Siinkohal aitäh vingetele kolleegidele, kes mind nii palju aitavad! Olete võrratud! Veel on tuleva nädala reedel plaanis sõita klassiga Kosele sõprusklassiga kohtuma ja kahe nädala pärast korraldada koos mõnus piparkoogiõhtu. Mu klass on nii vinge, et neile käis isegi päkapikk täna, hihihi. Homme klassijuhataja tunnis jagan saagi laiali. Lisaks olen vahepeal palju lastevanematega suhelnud, meeletus koguses kirjandeid parandanud (minu lemmikud!) ja viimasel nädalal läbi viinud peotantsu valikkursuse meie kooli 25le 6.-12. klassi õpilasele. 

Mul on meeletult hea meel, et mul on praegu võimalus inimese, õpetaja ja klassijuhatajana nii palju areneda ja ette võtta ja ära teha. Mul on hea meel, et mul puudub liigne vaba aeg, mille tõttu pole mul aega liiga palju mõelda sellele, et Elmar on Kuperjanovis või muudele asjadele, millega ma hetkel päris sada protsenti rahul ei ole. 

Selle nädala viimased kolm päeva veetsin ma Tartus oma parima sõbranna juures. Juba pikka aega oleme mõelnud, et tahaks teha koos samasugused tatokad, mis meie 23aastast sõprust tähistaks ja ka neid mitmekümneid aastaid, mil me alati teineteise jaoks olemas oleme ja veel palju hullusi korda saadame. Kuna tegemist on ühtlasi ka mu täditütre ehk sugulasega, ei karda ma iial, et meie teed võiksid kuidagimoodi lahku minna ja miski meie vahele tulla.
Me oleme kaua arutanud, millist tatokat teha ja lõpuks ometi on need tehtud! Need on meie jaoks tõesti hindamatu tähtsusega. Miski, mille üle pikalt mõtlesime ja tatoveerijaga koostööd tegime. Nende tatoveeringute sõnum, mida saame joonte vahelt lugeda vaid meie, on igavesest sõprusest. Oleme mõlemad nii rahul!

Minu peas on olnud veel väga pikalt üks tatoveering, mille ma ka nädalavahetusel ära tegin, hihi. Mõtlesin juba juhust kasutada, kui nagunii minek on, ja ära teha. Ma olen nii rahul! Siinkohal tahakski tänada ja mainida meie imelist tatoveerijat Elinart Tattoo. Ta olin nii vinge inimene, et kolm tundi tema juures möödusid meil kolmekesi jutustades ja naerdes. Inimene, kelle juurde läheksin iga kell tagasi ja soovitaksin teistel huvilistelgi minna. Ma armastan seda, kui saan käia ilutegija juures, kellega tunnen end hästi ja tekib kohene klapp. Aitäh! 

Tänasega algas jõulukuu ja ma olen juba nii põnevil, mida kõike toredat saama hakkab. Ma olen täpselt see inimene, kes tooks juba täna kuuse tuppa, kui mul oleks oma kodu, ja ehiks kõikvõimalikud nurgad karra ja tulekestega. Ma olen jõudnud novembris ära vaadata juba vähemalt üle viie jõulufilmi ja panna käima blogi jõululoosi. Ma päriselt ka ootan juba seda aega, kus kõikjal on jõulumuusika, mandariinid ja naerused suud. Kuigi ka aastaringselt võiksid kõik inimesed olla nii hoolivad, siis just detsember on see kuu, kus kumab see headus eriti ilusasti. See on lihtsalt hindamatu. Mina olen valmis! 

Asun nüüd kiiresti vloge vaatama ja siis juba ruttu magama, et homseks tööpäevaks välja magada. Viimased nädalad enne vaheaega, kus endast maksimum anda. 

Muideks, haha, ma olen isegi üritanud vahepeal Youtube videosid teha, aga ma UNUSTAN. Reaalselt unustan! Näiteks olen filminud suure hurraaga, kuidas hommikut alustame ja näiteks Tallinna sõidame.. ja järgmine klipp tuleb siis, kui päev läbi juba on. Ma lihtsalt unustan. Kui te aga tahaksite näha minu sulest ka mõnda videot, siis andke aga teada. Äkki on just teie soov see motiveeriv jõud, mis mind filmilise rajal hoiab, hihi.