Suhkruprintsess ja Öökulliblogi said kokku!

Ma olen alustanud seda postitust juba mitu korda ja siis jälle kõik kirjapandu kustutanud. Ma ei taha täna rääkida oma tööst, ilmast või Elmarist, vaid hoopis millestki neljandast. Alates sellest ajast, kui kevadel Eesti Blogijate Instagramis end ühel päeval tutvustasin ja Suhkruprintsessi blogi Blogiauhindadele kirja panin, on mul blogimise mõttes väga hästi läinud. Olen saanud juurde palju armsaid lugejaid, kaasamõtlejaid ja tutvunud mitme inimesega, kellega tänaseks suhtlen juba kui heade sõbrannadega. Ma olen hästi tänulik nende naiste eest, kellega olen tänu blogimisele tutvunud - nad on imelised! Täna just ühest sellisest vingest tegijast ma ka rääkida tahtsin. 
Ma täpselt enam ei mäletagi, kuidas me Carolinaga tutvusime või suhtlema hakkasime, aga mingil hetkel kevadel see nii läks. Ehk sellepärast, et ta tundus mulle piltidelt kuidagi väga tuttav olevat reidiaegadest (hahahha, tundub nagu need ajad oleksid igaviku tagasi olnud) ja ma talle seda mainisin või seetõttu, et ta peab fotograafiablogi, mis kindlasti võis minu tähelepanu haarata. Tallinnas elades pidime ka ühel korral kohtuma, et koos pildistama minna, kuid see jäi ära. Kohtusime aga esimest korda Blogiauhindade jagamisel ja ma sain kohe aru, et see on minu inimene! Nii rõõmus, positiivne ja vaba olemisega. Selline, kellega on hästi kerge ja draamavaba suhelda. Lisaks ühendab meid huvi fotograafia ja blogimise osas. Noh, sõbranna kui rusikas silmaauku, eksole!:D Eriti hea meel oli mul selletõttu, et sain endale uue tuttava just Tallinnas. Ideaalne võimalus midagi teha, kui enamus pikaajalisi sõpru elab maal. 
Ühel päeval, mitu kuud peale Tallinnast lahkumist ja maale kolimist, kirjutas Carolina, et me võiksime kokku saada, jutustada, pildistada ja teha üksteise blogisse külalispostituse. Sellest viimasest ideest jõudsime hoopis selleni, mida ma täna kirjutan ja mida tema enda blogisse kirjutas. Nimelt tuli ta oma peiksiga mulle Jaani külla. Jalutasime looduses, pildistasime, itsitasime, rääkisime maast ja ilmast. Mul on nii hea meel, et on inimesi, kes viitsivad selliste asjade nimel vaeva näha. Igaüks ei viitsiks sõita 100km lihtsalt selleks, et paar pilti teha. Aitäh, Carolina! 

Postitust panen illustreerima meie mõlema tehtud ja töödeldud pildid. Meie käekirjad on hästi erinevad ja mina jäin lõpuks mõlemaga väga rahule. Megatore ettevõtmine ja toredad paar tundi. 
Igatahes lasen teid nüüd pilte uudistama ja mine viska Carolina blogisse ja taolisele postitusele pilk peale SIIN!

Comments