Tee tööd, mida armastad ehk küsimused-vastused õpetajale

Juhtusin täna hommikul vaatama ühte videot, milles erinevad inimesed lõpetasid lauseid "Sa ei pea olema täiuslik õpetaja, vaid..." ja see ühtib nii väga minu mõtetega. Lauseid lõpetati väga erinevalt, kuid kõlama jäi siiski see, et õpetaja peaks olema ennekõike inimene, teme ise. Päris. Kohal antud ajahetkel. Päriselt kohal oma õpilaste jaoks nii füüsiliselt kui vaimselt. Painduv. Kannatlik. Kirglik. Valmis õppima ja arenema. Julgustama. Õpetaja, kelle juurde õpilane julgeb tulla oma murede ja rõõmudega. Õpetaja, kelle tundi õpilased suure rõõmuga tulevad.

Muidugi on iseenesestmõistetav, et on vajalik ka teadmisi oma ainest, kuid väga palju mängivad ka rolli just need inimlikud omadused, mida üleval mainisin ja mis on nii suure tähtsusega. Usun, et õpilane suudab mitu korda paremini omandada teadmisi, kui selleks on vaimselt hea ja turvaline keskkond. Kui ta julgeb end avada ja väljendada. Selle vaimse turvalisuse tekitabki just see õpetaja, kes ei pea olema täiuslik, vaid hoopis neid asju, mis sealt videost välja tuli. Ehk see ongi tegelik täiuslikkus?!

Mõtlesin teha selle postituse peamiselt küsimustele vastamisena. Instagramis lasin inimestel küsida erinevaid küsimusi minult kui õpetajalt. Praeguseks hetkeks on tulnud 30 küsimust ja valin siia vastamiseks mõned neist. Kõiki ehk ei jõua, aga küll need saavad vastused järgmiste teemakohaste postituste jooksul. 

Miks valisid õpetajaameti? / Miks just õpetaja...?

- Minu lähedased teavad, et see ei olnud esimene valik. Tegelikult olin ma selle valiku isegi täiesti välistanud. Oma elu jooksul olen suurema osa ajast tahtnud saada näitlejaks.. see unistus aga kustus vaikselt aja jooksul peale seda, kui ma põhikoolilõpus Tallinna 32. kooli teatriklassi sisse ei saanud. Peale seda kuni gümnaasiumi lõpuni polnud mul vist kordagi mingit suurt unistust või head mõtet, mida tulevikus teha ja õppida tahaksin. Kui gümnaasium lõppema hakkas ja pea ikka veel tühi oli, läksin Rajaleidja karjäärinõustaja juurde maad uurima. Kindel oli see, et end tundes kooli minema ma pidin ja aastat mõtlemiseks võtta ei tahtnud (tean end piisavalt, et peale vaba aastat poleks ma kuidagi suutnud enam õppima minna.. ma vähemalt arvasin nii, mistõttu olin selle enda jaoks välistanud. Oleksin õppinud kasvõi midagi aasta ja siis uue eriala valinud, sest ega teadmised mööda külgi maha ei jookse ja haridus on ju tasuta!). Karjäärinõustaja juures tegime erinevaid teste ja mängukesi, mille vastuseks tuli järjest uuesti ja uuesti õpetajaamet. Mina punnisin kohe sealsamas tugitoolis vastu, et "EI!" mille peale nõustaja küsis, et "miks mitte?" Ma ei osanud tol hetkel midagi vastata ja nii läksin sama targalt koju tagasi kui targalt sinna läinud olin. Karjäärinõustaja viimane küsimus mind siis veel kummitama ei jäänud ja pidasin seda lihtsalt ebaõmnnestunud käiguks. Kui aga gümnaasiumi lõputunnistus käes oli ning aeg ülikooli avaldusi teha, olin ma lihtsalt nõutu. Mida teha? Sirvisin aina ülikoole ja erialasid, ükski neist ei kõnetanud mind grammigi. Saatsin naljaga isegi Narva mingisugusesse kutsekasse avalduse rätsepa erialale, kuhu ma ka sisse sain. Naljanumber, sest ma olen viimane inimene maamunal, kes tahaks või oskaks õmmelda, muud käsitööd teha. Aga nagu mainisin, oleksin ma olnud valmis minema ka sinna, et midagigi teha ja midagigi omandada. 

Igatahes hakkas mind sel hetkel kummitama see miks mitte, mis karjäärinõustaja minult küsinud oli ja millele ma vastata ei osanud. Lõpuks otsustasingi lihtsalt teha Tallinna Ülikooli pedagoogika erialale avalduse.. mõtlesin, et äkki oli nendel testidel siiski mingi tõepõhi all... ja täna olen siin! Pedagoogika bakalaureus lõpetatud ja kolmas tööaasta koolis alanud. Olen lihtsalt õnnelik ja tänulik, et neli aastat tagasi asjad just nii läksid.  

Oli ülikoolis raske? Mida soovitad õpilasele, kes käib hetkel 12.klassis, aga järgmisel aastal soovib minna algklassiõpetajaks/lasteaiaõpetajaks õppima? Mida peaks ülikoolis eriti tähele panema?

-Esiteks on minuarust nii lahe, et on neid noori, kes teavad, et tahavad tulevikus töötada just õpetajana. 

Teiseks tundub mulle see küsimus kuidagi keeruline vastata. Kuna Eestis saab õpetajaks õppida nii Tallinna- kui ka Tartu Ülikoolis, on ilmselt see esimene valik päris oluline. Omast kogemusest võin öelda, et pealinna ülikoolis oli minu erialal asjad natukene kuidagi pilla-palla, segased ja organiseerimata?! Näiteks tuldi alles umbes pool aastat enne kolmanda aasta lõppu meiega lõputöödest rääkima hoiakuga, et kõigil on kindlasti teemad olemas ja midagi tööstki tehtud. Selle jutuga oleks pidanud "peale lendama" palju varem! Samuti oli kolme aasta jooksul vaid üks vaatluspraktika. Siiski tean, et peale meid tulijatel ehk alates 2016 sügis sisseastujatel muudeti paljusid asju.. ehk nüüd on parem? 

Tartu kohta olen aga palju head kuulnud just pedagoogika poolepealt ja nii mõnigi minu kursusekaaslane alustas magistriõppeid seal..

Ja kas ülikoolis oli raske.. tegelikult mitte niiväga. Kui ikka loengutes kohal käia ja päriselt tähele panna, on kõik tehtav.. olenebki iseendast. 

Millest jäi ülikoolis puudu, mida nüüd vaja on?

- Minuarust oleks võinud ka esimesel kolmel aastal olla rohkem pedagoogilisi aineid, didaktikat. Samas tean, et sellele pööratakse rohkem rõhku magistriõppes.

Mis oli koolis su lemmikaine?

-Sellest on nii naljakas kirjutada, sest enamus minu õpetajatest 12 aasta jooksul on täna minu töökaaslased, hihihi. Mulle meeldis hullult eesti keel ja vist isegi matemaatika.. viimases meeldis mulle eriti tahvliees käia. Tunnist tundi ikka võistlesime ühe klassivennaga, kes järgmise ülesande tahvlil lahendada saab.Tsau, Hansu!:D Aaaah, kirjandus meeldis ka, aga ainult siis, kui kirjandeid pidime kirjutaja.:D 

Mis vahe on (tunnete mõttes) 1. septembril tagasi kooli minna õpetajana vs õpilasena?

- Minu arust polegi emotsionaalses mõttes erilist vahet, kuna suve lõpuks olen ma alati juba kooli väga oodanud nii õpilase kui õpetajana. Õpilasena on ehk suurem see teadmatus, et mis uued tunnid hakkavad ja kas on uusi õpetajaid ja uusi õpilasi. Õpetajana pole seda teadmatust, vaid rohkem see ootus, et tahaks juba tundides midagi lahedat teha. Mul on nii, et kui mul tuleb mingi huvitav mõte, mida õpilastega teha, tahan ma seda kohe teha! Ma ei jõua oodata suve lõppu, uut nädalat või järgmist tundi. Ma tahaksin kohe!:D

Kuidas õppeaastaks valmistud?

- Kuna sel aastal on meie koolis palju muudatusi, sain alles nädal enne kooli algust teada, mis klasse ja tunde ma õpetama hakkan. Umbes neli päeva enne kooli algust sain teada, et olen koos ühe teise õpetajaga koos (5.-6. klassi klassijuhataja ehk siis) teise kooliastme juht (varem on olnud alati ainult klassijuhataja, kuid nüüdsest on Jaani koolis kooliastmejuhid). 

Selletõttu otsest suurt valmistumist mul sel aastal ei olnud. Ükski klass või aine ei tulnud uuena ehk olin neid samu tunde ka varem andnud. Mõtlesin välja paar üldisemat mängu, mida õpilastega aasta jooksul teha, et neid tundides motiveerida kevadeni välja, nt jätkan jälle klassidevahelise karikamänguga ja tunnipõhise salastaari mänguga. 

Aaaah, värvisime ja pahteldasime matemaatika õpetajaga terve koolieelse nädala tema klassi, et see sügiseks uude ja värskesse kuude saada.. kas see loeb?:D

Kuidas sa tunnis korda suudad hoida, kui mõni kohe üldse paigal ei suuda püsida?

- Esiteks ütleksin siinkohal, et ma ei ole see õpetaja, kes tõstaks häält/karjuks selleks, et saada tähelepanu või kord klassi. Näiteks aitab väga hästi suure jutustamise ajal see, kui ma tõstan kaks kõtt kõrgele üles ja jään ootama, et kõik õpilased sedasama teevad. Leppisime selles esimeses tunnis kokku, et kui keegi näeb, et mina nii teen, teeb tema ka. Siis suunavad õpilased tähelepanu minule ja klass jääb hetkega haudvaikseks. Hetkel toimib see igas klassis. Teine võimalus on lihtsalt silmside tekitamine õpilasega, kes paigal ei püsi.. see tekib üsna kiiresti, seda mõistetakse ja tänu sellele ei pea kogu klassi ees kedagi noomima. Kindlasti on ka erandeid, aga 99% ajast töötavad eelnimetatud meetodid. 

Ahjaa, kindlasti aitab ka istumiskohtade muutmine, kui näiteks satuvad kokku istuma sõbrad, kes koosolles ei suuda paigal püsida.. Kui tagumises pingis käib suur jutustamine, palud neil kas kohe või alates järgmisest tunnist lahku istuda. Olen seda paaril korral teinud ja järgmisel tunnil on tahetud ise ettepoole istuda, sest "sealt näeb ja kuulab paremini". 

Kuidas on tunnis telefoni kasutamisega õpilastel?

- Kokkulepped muudavad maailma! Mitte reeglid. Esimsel tunnil vestlesime iga klassiga sellest, millises klassis oleks meil kõigil hea õppida. Mida saavad ära teha õpilased ja mida õpetaja.

Olime iga klassiga ühel meelel, et tunnis telefonis niisama istuda ei tohi või seda laual hoida. Seda võib teha ainult siis, kui õpetaja loa annab. Samamoodi toimis selline kokkulepe ka eelmisel aastal. Näiteks kui tunnilõpuni on jäänud natukene aega, aga keegi on kiiremini valmis saanud, küsivad nad luba telefonis olla. Siis mõneks minutiks ma seda luban (see on tõesti minimaalne aeg). Kui kellelgi tekib tunnis küsimus millegi kohta ja küsib näiteks, kas ta võib internetist vastust otsuda, luban seda teha. Hiljem jagatakse uut teadmist kogu klassiga. Ma olen vist kahe aasta jooksul pidanud paluma tunnis telefoni mitte kasutada maksimum viiel korral.. seega kokkulepped päriselt ka toimivad! 

Kas oled suutnud end õpilaste jaoks kehtestada? St nad kuulavad sind ja ei haugu?

- Esiteks tahan ma öelda, et ma üldse ei salli sõna "kehtestama" sellises kontekstis. Enne esimest korda õpetajaks tööle minemist ütlesid väga paljud inimesed, et "Vaata, et sa siis kohe esimesel tunnil end kehtestad. Muidu ei kuula nad sind kunagi ja istuvad sulle pähe!!!" 

Minu arust on see üsna rumal jutt. Kehtestamine tundub olevat midagi sellist, et peaksin tegema klassile selgeks, et minu sõna loeb, keegi ei tohi oma suud pruukida ja jumala eest vaadaku ette, kui midagi mitte-okeid tunnis teevad.. Oh, ei! 

Selle saladus, et õpilased "õpetajaid kuulaksid ja ei hauguks" peitub minu jaoks hoopis nendes esimeses kahes lõigus, millega ma postitust alustasin. Õpetaja peab olema temaise, päris ja ehtne, mitte teesklema. Õpilased on targad ja hammustavad igal juhul läbi igasuguse mängu, mida klassi ees seisev inimene mängida ka ei üritaks.. seega minu "kehtestamine" on hoopis loomulik olek, vahetu suhtlemine, kokkulepped. 

Kuidas lahendad olukorra, kuin õpilane paneb (noore) õpetaja tunnis proovile? 

- Jääda endale kindlaks.

Mis on emotsionaalselt töö juures kõige raskem?

- Hmmm... emotsionaalselt ilmselt kurva õpilase nägemine. Eelmisel aastal läksin peale tööpäeva ühe nutva algklassiõpilase juurde, kes üksinda veel koridoris istus. Küsisin kõikvõimalikke asju, mis võiks tema nutmise põhjuseks olla.. kõigele tuli arglik vastus "ei.." Viimaseks küsisin, kas ma võin teda kallistada.. ja siis tuli esimene jaatav vastus. Peale seda hiilis pisike naeratus ta näole.. vahepeal me muud ei vajagi kui vaid ühte tugevat kallistus ja kedagi, kes hoolib, huvi tunneb. 

Mis on õpetajatöös kõige lihtsam?

- Kõige lihtsam on vist raskete õpikute tassimine esimeseks tunniks klassiruumi, hihi..:D

Tundide planeerimisele kuluv aeg? / Kui palju pead sa ettevalmistusi tegema? Kas sa ise ka "õpid" või on sul kõik juba selge? 

- Ma tunnistan ausalt, et ma pole suur tundide etteplaneerija. Mitte, et ma lähen tundi omamata õrna aimugi, mis seal tunnis tegema hakkame, vaid selles mõttes, et ma ei valmise enamasti tundi ette paberile üleskirjutades ülesandeid ja lehekülgi, mida järjest läbima hakkame. Olen seda paaril korral proovinud, aga minu jaoks see ei tööta. Tihtipeale tulevad mul tunnis välkmõtted lahedateks rühma- või paaristöödeks ja siis tahan ma neid kohe läbi viia. Vahepeal vaatan, et näiteks viimastes tundides väsinud õpilased tunduvad kohe kirjanduse õpikusse kukkuvat, sest raske on olla päeva lõpus väsinud ja vaikses klassis lihtsalt lugeda.. siis teeme selle lugemise kuidagi põnevamalt ja ehk liikudeski. Tundi minnes ma tean, mis peatükk käsitlusele tuleb, millised on materjalid (õpikus, töövihikus, juurdeotsitud töölehed jms), kuid iga tund kujuneb siiski jooksvalt erinevaid asju arvesse võttes.. 

Ja muidugi õpin mina ka! Kui kellelgi tekib huvitav küsimus, millele ma kohe vastata ei oska, otsime üheskoos vastuse ja õpime kõik. 

Mis võlub sind õpetajatöös? 

- Võimalus maailma muuta. Iga suur muutus algab pisematest. Usun, et mul on anda palju headust ja positiivsust õpilastele, mis võib olla neile lihtsalt eeskujuks või panna neid hea meelega minu tundi tulema ehk suurem huvi aine vastu. 

Näiteks eelmisel aastal pühendasin end ühe klassiga kirjanduse tundides selleks, et nad oskaksid oma mõtteid väljendada aina paremini ja paremini ehk me kirjutasime aasta jooksul väga palju. Minu arvates on see hea oskus ja teadsin, et ka õpetaja, kes nad sel aastal üle võtab, arvab sama. Juba esimese nädala jooksul olid nad kirjutanud uue õpetajaga kirjandi, mille tulemused olid suurepärased! Ma olen nii uhke nende üle! 

Klassijuhatajana on mul nüüd võimalus rohkemate õpilasteni jõuda, sest ma ei kohtu nendega ainult ainetundides, vaid ka klassijuhatajatundides, üritustel jne. 

On olnud sul õpilastega halbu kogemusi? Nt keegi solvab sind vms? Kas õpetajatöö on raske? Just noortega läbisaamine..

- Minuarvates ei ole õpetajatöö RASKE kui selline. Seda tööd peab lihtsalt südamega tegema. Samamoodi pole noortega väga raske läbi saada ja halbu kogemusi mul otseselt pole olnud. Kui ma olen tundnud, et õpilane suhtleb minuga ebaviisakalt ja iroonitsedes (juhtunud vist 1-2 korral), olen palunud tal peale tundi minuga rääkima jääda. Siis olen uurinud, kas olen mina enda teadmata kuidagi halvasti käitunud või on probleem kuskil mujal. Olen arvamusel, et põhjuseta ei tohiks kellegagi halvasti käituda ja need jutuajamised on alati lõppenud hästi. Oleme ju isegi kõik kellegagi vahepeal tujust olenevalt ehk natuke ülbelt rääkinud?! Vahepeal ei saa me enne arugi, kui keegi sellele tähelepanu pöörab. Hea läbisaamise võti on rääkimine, ausus ja austus. 

On sul kindel kool, kus kunagi õpetada tahaksid? 

- Kooli kui sellist ei ole, aga tahaksin ühel päeval septembrit alustada esimese klassi klassijuhatajana ja minna nendega algklasside lõpuni. 

Ootad ka vaheaegasid?

- Hahahaha jaa, muidugi!:D Kõige rohkem just selleks, et ma olen suur magaja ja vaheaeg annab reeglina võimaluse tavalisest kauem magada, hihihihi.. Sügisvaheajani on ainult kuus nädalat muideks! :D 

Kas sa väsid ka aasta lõpuks ära nagu õpilasedki?

- Jaaa, kindlasti väsin.:D 

Aega võttis, aga asja sai. Enamus küsimused jõudsin ma vastata. Mõne küsimuse jätsin teadlikult vastamata, sest nimesid ma siin nimetada ei kavatse ja liiga isiklikuks ka minna mitte, kui mängus on teised inimesed peale minu. Loodan, et kõik, kes siia lugema sattusid, leidsid endale midagi huvitavat. Veelkord tahaksin ma öelda seda, et miks ma just vastustes ja postitustes rõhun tihti seda inimlikku poolt, on see, et keegi ei viitsi lugeda, kui rääkin siin mõnest õigekeelereeglist või sellest, kuidas mõttekaarti koostada. See aga ei tähendaks seda, et oma tundides räägiksin ma hommikust õhtuni sellest, kuidas ma soovin, et nad oleksid sõbralikud ja heasüdamlikud. Kogu see pool on hoopis tunnetamise küsimus.