Nägin peikat isikuttõendavat dokumenti esitamata!

Istun praegu kodus diivanil ja taustaks käib Kirgede Tormi järelvaatamine. Ma olen väga suur telekavaataja ja seebikavaataja, seega on mul esiteks hea meel, et see Saksa sari lõpuks ometi jälle telekas on ja samamoodi ootan ma erinevate kanalite sügisprogramme suure uudishimuga - varsti! Aaaa, on veel midagi, mida ma väga ootan - tööle minekut. Õpilasena ootasin igal suvel kannatamatult koolipinki naasmist ja teen seda ka nüüd seal töötades. Uskumatu, et astun vastu juba kolmandale õppeaastale õpetajana. Ostsin isegi uue õppeaasta märkminu ära ja nii ilus on teine.

Kuid praegusel hetkel on olnud midagi muud, mida ma kannatamatult ootasin ja miks ma siin hetkel neid ridu kirja panemas olen. Elmar! Mulle tundub, et ma võiksin juba enda bloginime muuta ümber "SUHKRUPRINTSESS JA MÕRU PRINTS'iks,"  kuna temast viimasel ajal palju juttu on.:D Viimase nime pani Elmar endale ise mõni aeg tagasi ja minuarust on see supernaljakas ja armas kah, hihii. Tahtis vist end kuidagi bloginime kõrvale mahutada. Muideks, seoses nende nimedega on meil hetkel üks tore asi käsil. Juba paari nädala jooksul saate teie ka teada.

Tänaseks on Elmaril käimas seitsmes nädal kaitseväes, mis on ühtlasi ka SBK (sõduri baaskursuse) viimane nädal koos lõpurännaku ja vande andmisega. Kuue nädala jooksul sain Elmarit vaatamas käia neljal pühapäeval ja linnaloale on ta saanud kuuest nädalast kahel. Üks nädalavahetus oli täpselt siis, kui mina olin Inglismaal. See isegi ei tulnud enam üllatusena, sest saatus mängib meile alati selliseid vimkasid.:D Õnneks sai ta siis sel nädalavahetusel palju rohkem sõpradega aega veeta ja nende seltskonda nautida.

Äsjalõppenud nädalavahetusel tuli Elmari linnaloale saamine täieliku üllatusena! Neljapäeval küsisin, et kas on mingi võimalus koju saada, aga sealpoolt tuli vastuseks kindel ei. Niisis istusingi reedel kodus, ootasin kella kukkumist, et saaksin õhtuseks sõbrannadega istumiseks sättima hakata, kui järsku see kaunis-armas-tore-lahe Elmar mulle kirjutas "Musuu, saan linnaloale täna". Kuna ma polnud teda peaaegu kuus nädalat näinud ilma isikuttõendavat dokumenti esitamata, piiridesse surutuna ja kellapeale planeerimisega, olin ma lihtsalt superõnnelik. Mul tulid isegi pisarad silma! Elmar ei ole ju suva peikake, vaid inimene, kellega olen viimased kolm aastat koos elanud, plaane teinud ning unistanud. Mees, kellega sõidaksin maailma lõppu välja! Ma nii ootasin juba seda, et saaksime koos autoga sõita (see on nii meie thing! Muusika mängima, tantsusammud valla, naeratused kõrvuni..oeh); suvalisel hetkel tema käest haarata; temaga koos hommikul ärgata, süüa ja mõelda, mida toredat päevaga ette võtta. Sellised pisikesed asjad, kus ma ei pea ootama, et ta saaks loa telefonis olla..  Näiteks just praegu kell 18.52 ta kirjutas, et on natuke vaba aega ja saab rääkida. Raske on sõltuda nii rangest graafikust, kui oled harjunud suhtlema siis, kui hing ihaldab või vaja on.

Reede juurde tagasi tulles võtsin sekundiga kapilt autovõtmes ja vurasin Tapa poole Elmarile järgi. "Tahad tagasi sõita?" oli ilmselt ebavajalik küsimus. Nii me siis laiade naeratuste saatel koju tagasi sõitsime - elmar rooli taga ja mina teda kutsikasilmadega vaadates ja samal ajal lauldes nii valedel nootidel, et no kohe oli.:D Kodus aga mina sättisin end valmis, Elmar viis mu sõbranna juurde ja ise läks vanemate koju. Õhtu edenedes oli mõlema seltskonnal plaan kohalikku peokohta tantsima minna. Kuna see on üks nendest kohtadest, kus näeb alati tuttavaid, saab hea maakoha muusika (siiski natuke erinev sellest, minda linnaklubides mängitakse) järgi sõbrannadega tantsida - super reede õhtu.

Meie plikside grupis on seitse naist, kellest kahel on augustis sünnipäevade. Teistega mõtlesime siis neile teha pisikese üllatuse. Igaüks meist viiest tegi kaks kingitust, mille juurde kuulus ümbrik kahe ülasandega kingituse lunastamiseks. Kohapeal said nad valida ümbriku, tegid ülesanded ning meie tõime peidust kingi, mis sellele vastas. See oli nii tore ja kingitused läksid kuidagi nii sujuvalt sellele inimesele, kellele olekski rohkem sobinud. Pakkides olid näiteks pillirookõrred, pokaalid, pleed, lauamäng, Prosecco vannikuulid, kosmeetikat ja keha-, juuksehooldustooteid. Minuarust eriti lõbus viis sünnipäevakinke jagada ja väga eriline ka - mõlemad said viis kingitust. Eriti armas oli see, et nad ei osanud seda üldse oodata ja olid siiralt üllatunud. Wohooo.. Aprillis on ka kolmel meie kamba naisel sünnad ja siis tegime ka midagi taolist - kingitustesadu lõbusate ülesannete saatel. 

Laupäev oli meil päris hõivatud ja muudkui rändasime siia ja sinna. Hommikupooliku veetsime Koerus: grillisime, mängisime lastega ja jutustasime niisama. Sealt edasi suundusime minu vanaema juurde Paistekale, kus siis jällegist mängisime minu tädi- ja onulastega, rääkisime minu vanematega. Mingihetk suundusime jälle Koeru - Elmari sõbra juurde, siis Elmari vanemate juurde.. siis minu sõbranna ja tema pere juurde.. ja siis Järva-Jaani minu vanemate juurde, kus päeva lõpetasime. See on see, kui Elmaril on põhimõtteliselt kaks päeva, et kõiki näha ja kõigiga natukenegi suhelda. Kuna see mees on inimeste inimene, siis võin ju vaid loota, et saan ta kaheks päevaks enda tuppa peita ja ainult endale hoida. Aga mulle meeldib see lõputu sõbralikkus, positiivsus ja suhtlemistahe.

Pühapäeva hommikul tuli telekast mingi kokasaate kordus, mille peale Elmar tegi ettepaneku kuskile sööma minna. Veeta kahekesi aega. Sõitsimegi Jaanist 60km välja, istusime ja jutustasime natuke ning sõitsime tagasi Elmari vanemate juurde, sest linnaluba saab ükskord otsa, nagu iga hea asjaga kipub olema.

Kuigi ma elan nende päevade nimel ja ootan meeletult seda, et Elmarit jälle näeksin, on iga lahkuminek jälle raskem sellest igatsusest, mis enne nägemist oli. See igatsus algaks justkui otsast peale, uuesti, veel tugevamalt. Sellisel hetkel mõtlen, et kuidas ma veetsin just kuus tundi Elmariga kaitseväe territooriumil mingis söögikohas ja juba on see läbi? Kuidas ma olin just kaks ööd-päeva temaga ninapidi käes, aga just praegu näen teda kõndimas, seljakott seljas, kasarmu poole. Nendel hetkedel tundub justkui kõik libiseks nii kiiresti käest. Aeg libiseb. Või lendab. Õnneks saatsin ta sel korral ära teadmisega, et kohe päris kindlasti näeme viie päeva pärast uuesti. Ootan kannatamatult!

Veel kaitseväest rääkides on mul nii hea meel, et Elmar endale superlahedad semud leidnud on. Viimasel korral teda külastades sain mõnega neist tutvuda ja nad tunduvad tõesti sama lahedad, nagu Elmar alati räägib. Sama naljakad, nagu Elmari juttudest mulje jääb. Olen kindel, et nii mõnigi neist on hea sõber kogu eluks - ja see teeb mind eriti rõõmsaks! Tsau kõigile, kes seda juhtuvad lugema. Elmar ütles küll, et blogilink ringles nende toas ja mõned viskasid pilgu peale, hihi.

Lõpetan postituse meie supernunnu Sultaniga, kes on ju ka kolinud ja elab juba teist kuud kahetoalise korteri asemel suures neljatoalises koos teise kassiga - 9aastase Matšoga. Nimi on viimasel ikka asja eest. Ta on nii MATŠO, et Sultanil on üsna raske siin end kehtestada. Ühel hetkel näen, kuidas nad ninad vastakuti teineteist nuusutavad, teisel hetkel aga vanem kass susiseb väiksema eest ära joostes. Väike lootus on, et nad järgmise aasta jooksul paremateks sõpradeks saavad, aga noh.. Lootus on teadagi kelle lohutus, hihi.:D