03 August 2019

Inglismaale sünnipäevale ehk viis päeva Bournemouthis

Ma olen viimase pooleteise aasta jooksul rohkem reisinud kui varasema elu jooksul kokku. Tean, et suurte reisisellide silmis on minu reisikogemus pea olematu, aga minu jaoks selle lühikese aja jooksul 4 korda reisil käia pole väike asi.:D Niisis saime Elmariga mõni aeg tagasi kutse minu täditütre Sille 30. juubelile Inglismaal. Esimene reaktsioon oli kohe, et noh.. lahe.. aga ilmselt jääb minemata. Juuni lõpupoole aga hakkasime vaikselt mõtlema, et tegelikult miks mitte. Just natuke enne piletite ostsmist saime teada, et Elmar peab sünnipäeva hoopis laigulistes riietes mööda saatama, mistõttu läksin hoopis oma kahe teise täditütrega. Suur õnnelik perekond.:D

Kuna poolteist aastat tagasi käisime Elluga kahekesi Inglismaal Sillel külas ja külastasime ühe peamise vaatamisväärsuse juba ära - London Eye - ja mõned teisedki seal linnas - suures akvaariumi- ja teadusmuuseumis - siis sel korral me Londonisse ei reisinud ja Bournemouthiski eritilst turistireisi ei teinud. Mulle isiklikult meeldib niisama ringi vaadata ja nautida pigem päris elu ja loodust, kui vaadata ajaloolisi ehitisi jms. Mainin seda just sellepärast, et tihtipeale välismaast kirjutavatest postitustest leiab sada pilti erinevatest kujudest, väljakutest ja hoonetest. Täna siit seda aga ei leia. Muljetan hoopis niisama, mis viie päeva jooksul toimus.
Lendasime Inglismaale 25. juuli õhtul läbi Helsingi. Tagasi tulime samamoodi viis päeva hiljem. Lendasime Finnairiga ja piletite eest (ainult käsipagasiga) maksime umbes 120 eurot. Tagasitulekuks bronnisin mina endale suure pagasi ka ja seda kahe lennu peale kokku vaid umbes 20 euro eest. See hind tuli mulle üllatusena, sest talvel Lanzarotele reisides oli ühe lennu jaoks suure pagasi hind vist isegi üle 50 euro..
Kusjuures peaks mainima, et lennureisid olid sel korral kuidagi eriti.. hmm. Õhuaugulised?! :D Ma ei mäleta, et lennukid oleksid samamoodi rappunud kui Inglismaale sõites. Inimesed lausa kiljatasid mitmel korral. Kuna ma olen suur ülemõtleja, siis oli see häälitsuste tegemine päris hirmuäratav. See on ju siiras emotsioon ning kui ise üritasin täiest väest silmi kinni hoida ja mõelda, kui palju mul veel siin elus plaanis teha on, olid need kilked siiski väga hirmutavad. Noh, lennuõnnetusi juhtub reeglina vähe, aga keegi peab ju selles lennukis ka olema, mis seda "vähe" ütlema sunnib. Kas ma juba ütlesin, et olen ülemõtleja? :D
Esimesel päeval sinnajõudes oli Inglismaal just viimane kuumalaine päev. Päris mitu inimest kirjutas mulle ja soovis edu. Läks vaja kah! Nimelt kuigi jõudsime umbes 1-2 tundi enne südaööd kohale, oli väljas umbes 32 kraadi sooja ja konkreetselt null õhku.
Õnneks järgmised päevad hellitasid meid täpselt paraja soojaga, niiet kurta ei tohi.

Jumal teab, et ma olen suur poodleja, mistõttu käisime reisi jooksul lausa mitu korda šoppamas. Küll teisel päeval Southamptonis suures kaubanduskeskuses, küll kolmandal päeval uue eestlase tulles kohalikus Primarkis Bournemouthis ja küll eelviimasel päeval sama linna kesklinna avastades. Ega ma siis asjata tagasitulekuks lisapagasit (ja kohvrit) ei ostnud. :D Teadsin, et kuna hinnad on seal soodsamad kui eestis, tahan kohe korraliku šopingu teha ja siis hiljem Eestis sellega väike paus teha. Kuidas see teine osa päriselt ka välja tuleb, ja kas üldse tuleb, eks siis näha ole.:D
Üks asi, mis mulle Inglismaa juures vist kõige rohkem meeldib, on suurepärane teenindus igas toidukohas (käisime kolmes), kuhu sattusime ja tegelikult ka tavalises toidupoes. Kuna olen ise palju teenindajana tööd teinud, hindan seda eriti palju. Mäletan, kuidas püüdsin alati olla sobralik, naeratav ja mistahes küsimuse või soovi korral võimalusel vastu tulla ja aidata. Olin see teenindaja, kes soovis kliendile head päeva ja naerata. Mulle tundub, et Eestis naljalt selliseid teenindajaid ei leia. Kui aga, siis meie Elmariga jätame alati tippi (söögikohtades siis). Siinkohal meenus, kuidas ükskord Ülemiste BabyBackis oli meid supervinge teenindaja, aga sularaha null. Leidsime ainult ühe Bahama ja ühe Singapuri dollari Elmari töölkäikudest. Jätsime siis vähemalt needki ja kirjutasime salfakale toreda kirja ka juurde. Ehk muutsime teenindaja päeva ka rõõmsamaks, nagu tema oma hea tööga meie oma muutis.
Tagasi aga Inglismaa juurde tulles. Ühel päeval käisime lõunal Itaalia restoranis pitsat söömas. Lauda juhatas meid supersõbralik naine. Kui tellimused antud ja piisavalt oodatud, tuli noor kutt meile pitsasid lauda tooma. Pitsad olid südamekujulised ja ettekandja läbi naeru ültles, et need on spetsiaalselt kokkadel meie jaoks tehtud. Nii vinge! Ühel õhtul käisime ka Sushit söömas. Need olid taldrikutele nii uhkelt sätitud, vau! Igatahes sealt lahkudes tundus, nagu oleksime perekonna juurest lahkunud - teenindajad ja kokk naeratasid nii laialt ja valasid meid ilusate soovidega ja lehvitustega üle. Sellime emotsioon on minu jaoks nii kulda väärt!
Kahest asjast tahaksin veel kindlasti rääkida! Esiteks siis Sille sünnipäevast, mis oli ju ka peapõhjus sinnaminemiseks üldse. Sunnipäev oli reaalselt üle ootuste vinge! Alustasime seda rannas ja ühtlasi sain ka selle aasta esimese ujumisega maha. Inglismaa päike on nii tugev, et tundus, nagu oleks sekundiga ujukate randid peale päevitanud, haha.:D Igatahes jätkus päev Sille koduaias burgerite grillimisega. Tema abikaasa ema tegi ka oma kuulsat Summer puddingut, mis oli konkreetselt üleootuste jumalik! Koosnes siis marjadest, marjamahlas leotatud saiadest ja vahukoorest. Njammi!
Peale grilli tegin sünnipäevalapsest kiiresti paar pilti ja juba istusimegi suure seltskonnaga (eestlased, inglased ja hispaanlased) kolmes taksos ja sõitsime klubisse. Mainimistväärt on see, kui hea muusika seal oli! Mulle tundib, et Eestis on üle ühe - hea laul ja imelik laul ja hea laul ja igav laul ja hea laul ja tundmatu laul jne. Seal olid kõik täielikud hitid, mida olenemata rahvusest igaüks meist kaasa oskas laulda. Hea peo ülitähtis osa!
Edasi liikusime klubist koju, kus lihtsalt jutustasime ja tantsisime hommikuni. Nii lahe oli! Tantsisime kogu seltskonnaga Macarenat, Las Ketchupit ja isegi Tiigrikutsu ajal olid kõik suures tantsuhoos. Superlahe ja muidugi on vahva oma inglise keele oskusi päriselt kasutada. Muidu ju väga ei saa. Niiet terve päev oli superlahe ja tore. Ainult kahju oli, et Elmar ei saanud meiega olla. Ta hullult ootas seda reisi.
Viimane asi, mida mainida tahaks, on Durdle Doori külastamine. Superilus mereäärne turistikas, mille teeb eriliseks ukse moodi looduslikult tekkinud ava suure paekivi sees keset vett. Sinna tahtsin ma hullult minna. Käisime. Uuesti ei läheks kunagi!:D Kohe seletan, miks..
Sinnajõudes olin kergeltöeldes hämmelduses, kui palju inimesi seal oli. Ma kujutan ette, et tuhat inimest ikka oli. Veeäärde viis pikk tee - alguses järsk kruusatee, siis aga pikad trepid. Allaminek pole ju kunagi kõige keerulisem. Gravitatsioon - nagu Elmar tihtipeale öelda armastab.
Jõudsime lõpuks alla ja vassisime läbi kivise ranna kaugemasse otsa, et seal pilte teha. Selle eesmärgiga tegelikult ka läksime. Seal oli superilus ja pildid tulid head välja, vohooo! See rõõm kestis aga ainult seni, kuni pidime hakkama tagasi auto juurde minema. Üles nendest treppidest ja järsust kruusateest. Kas te olete kunagi teinud oma elus midagi, mida te üsna pea kahetsema hakkate? No näiteks proovinud poes kätte sõrmust, mis peale proovimist ei kavatsegi sõrmest enam ära tulla? Ja siis gte lihtsalt neate end maapõhja, et miks ma ometi pidin seda tegema ja tunnete, et te jääte selle sõrmusega igaveseks seotuks? Jep, nii tundsin mine (ja meie), kui Durdle Dooris alt üles tagasi liikuma hakkasime. See oli nii julm, et peale pooli trepiastmeid oli surm silme ees ja tunne, et panen siia samasse trepiastmele telgi püsti ja jään igaveseks sinna elama. Lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud edasi minna. Kui me siis aga lõpuks treppidega ühele poole saime, hingeldasime oma tulipunaste põskedega paar sekundit ja panime edasi. Kruusatee. Järsk. Juba niigi surmväsinud. Megapikk kruusatee. Kas mainisin juba, et olime megaväsinud? Või et see tee oli megapikk. Kui meil juba nii raske oli, tekkis siiras kahjutunne nende ees, kes pidid samal ajal ees lükkama lapsekärusid mitmeaastaste lastega, kandma kaenlas kahte last korraga või suuri piknikukorve. Meil polnud midagi käes, aga ikka oli raske. Ehk peaks trenni minema?:D
Lõpuks ülesjõudes küsisin Sillelt, kuidas ta on viitsinud seal mitu korda käia. Sille ainult naeris selle peale ja ütles, et alati, kui sealt üles tagasi on tulnud, vannub endale, et iial ta sinna enam oma jalga ei tõsta. Kuni järgmise korrani, kui raskus on ununenud ja siis uuesti end maapõhja vannub.:D
Tegelikult oli koht imeline ja ma soovitan vähegi minna, kuid tagasitulek on küll omal vastutusel!:D






 Mängisime tüdrukutega kaarte ja järgmisel hetkel kõik magasin õndsat und Ellu voodis, haha. 

No comments:

Post a Comment