08 July 2019

Kõik on hästi ehk kaitseväest ja muust ja blogide nimest

Ootasin selle postitusega sihilikult tänaseni, et saaksin eelmise postituse jätkuks paar rida kirja panna. Esiteks tahaksin ma tänada kõiki selle meeletu vastukaja eest, mis peale Elmari kaitseväkke mineku postitust tuli. Mulle kirjutasid nii mitmed inimesed, kes jagasid oma lugu ja ka nõuandeid, mida nemad meie olukorras teeksid. Aitäh teile! Mulle meeldib nii väga see, kui ma midagi kirjutan ja sellele reageeritakse. Aitäh veelkord!
Otsustasime siiski mitte trahve maksma hakata (kuna see poleks ühekordne) ega ka juristide poole pöörduda (seda tegelikult tehti meie eest ise ja saime teada, mis on/olid võimalused). Samamoodi välistasime esimesest sekundist "põgenemise" ja mitte kohale ilmumise. See ei oleks Elmari moodi nii teha ja samamoodi poleks mina selle käitumisega nõustunud. Tahame ju lihtsalt oma eludega edasi minna ja mitte Elmari 27aastaseks saamiseni karta, et äkki nüüd on minek! Elu ju ei elata kohapeal, vaid liigutakse edasi: ühised otsused, ühised plaanid ja unistused, ühine kodu ja lapsed. Mida aeg edasi, seda keerulisem oleks olnud argipäeva mullist välja tulla ja elu aastaks pausile panna. Saate ju aru küll. Parem on sellega praegu ühele poole saada.
Täpselt nädal tagasi esmaspäeval läks Elmar kaitseväkke. Ootasime hommikul Paides bussi ja meiega koos tegid seda veel väga mitmed kaitseväeks valmis ja selle jaoks nulliga juuksed maha  ajanud mehed oma perekondade ja lähedastega. Olime Elmariga mõlemad pigem positiivsed ja ootusärevuses. Uudishimu oli suur - mis nüüd saama hakkab. Teadsime, et kohapeal on veel arstlik kontroll ja otsustasime usaldada Elmari sisetunnet. Kui kõik on korras, on ju ideaalne! Elu seiklus, elu kogemus. Ja kui Elmar oleks tundnud, et pea käib ringi või ta ei tunne end natukenegi hästi, teeb ta suu lahti ning siis saab juba edasi vaadata.

Tänaseks on möödas esimene nädal kaitseväes ja samuti ka esimene külastuspäev. Kuna täna ootab ees veel üks suurem arstlik kontroll, küsisin Elmarilt eile, kas ta loodab koju saada. Seal tõõtavad tuttavad on öelnud, et on tavaline saada terviseprobleemidega esimese kuu jooksul siiski koju. Elmar ei vastanud mulle millisekundiga, et tahab. Ta hakkas hoopis loetlema, miks tal oleks kurb lahkuda - uued tutvused on juba loodud ja koos on neil juba nii vinge olnud ja palju nalja saanud, et ta ei tahaks seda peale nädalat seal olles maha jätta. Elmar on täielikult inimeste inimene ja ma ei olnud raasugi üllatunud selle vastuse peale. Olin hoopis tema üle rõõmus. Selliste mõtetega on palju kergem ja meeldivam 11 kuud läbida kui salaja kojusaamist lootes ja oodates.

Selle teema esialgseks lõpetamiseks (ma ikka hoian teid sellega veel kursis, sest paljusid sõpru ja tuttavaid see huvitab. Samamoodi on telefonis olemise aeg minimaalne, mis ei lase kõigiga tihti suhelda. Siit saate teada, kuidas tal läheb! :D) ütlen veel aitäh kõigile kaasarääkijatele. Aitäh! Tean, et nii mõnigi inimene kirjutas mulle, kui halvasti tema tuttaval kõrgvererõhutõvega mehel kaitseväes läinud on. Otsustasime siiski usaldada Elmari sisetunnet. Ta teab, et tervis pole naljaasi ja end natukenegi halvemini tundes annab ta sellest märku. Kannatades kangelast mängida pole mõtet.  Pealegi on lootus kuu täitudes juba koju ka saada, seega jääme ootama. Kolm nädalat veel!
 Aaah! Tegelikult ma veel ei tahaksi seda teemat lõpetada. Tahtsin rääkida paari sõnaga ka eilsest külastusest. Nimelt käisime eile sõbranna perega Elmarit vaatamas. Mitu päeva varem oli vaja reamees Peetsil öelda nende inimeste nimed ja isikukoodid, kes teda külastama lähevad. Kuna ma pole mitte kunagi oma elus kaitseväele või sellega seonduvale mõelnud ega selle vastu vähimatki huvi tundnud, ei teadnud seda. Arvasin, et igaüks võib vabalt ID-kaarti näidates sisse jalutada ja sõpra vaatama minna.
Kohale jõudes ja dokumendikontrollist läbi jõudes nägime kohe väääääääga palju laigulistes vormides mehi (ja mõnda naist). Kes mind paremini tunneb, teab, et ilma nägemisprillideta olen ma peaaegu pimekana ega tunne isegi lähedasemaid inimesi kaugelt ära (lähedalt ka mitte haha). Just sellepärast oligi selline naljakas hetk, kus otse minu ees seisis keegi väga Elmari sarnane inimene, aga ma polnud kindel, kas see ongi tema või mitte. See oli nii kummaline hetk.. kuidas ma siis ei tunne ära inimest, kellega neli aastat ninapidi koos olen olnud, eks? :D Lõpuks lasin sõbrannal ees Elmari juurde minna, et mitte võõrale mehele kaela karata. Praegu seda kirja pannes on eriti narr tunne, et kuidas nii, aga noh.. jumal teab, et ma olen täielik p i m e k a n a! Eriti, kui inimese peab tuvastama hunniku samades riietes meeste seast ainult näolapi järgi, mida mütsi alt hästi näha ka ei ole ju..:D  Lõpuks aga Elmarit kallistades tulid pisarad silma ja hea meelega oleksin ta kohe koju viinud.

Seal ringi jalutades tekkis mul kuidagi väga kõhe tunne. Kuna ma kardan meeletult ainuüksi mõtet sellest, et kuskil on sõda, tulistamine ja selline sõjaline pinge, hirmutab kogu see asi seal mind kohutavalt! Kui keegi peaks ütlema, et täpselt aasta pärast algab kolmas maailmasõda, hakkaksin ma juba täna kuskil nurgas hirmust värisema ega suudaks terve see aasta kainelt mõelda. Seal ringi jalutades valdas mind täpselt selline tunne - vormis mehed (ja väga palju veel!), erinevad masinad ja nendel turnivad maskeerunud inimesed, justkui valmis tuld avama. Ma tean, et täielik ülemõtlemine, lollus ja rumalus, aga kui sa kardad surmahirmus kloune (mina näiteks kardan neid ka!) ja peaksid minema ühel päeval kuskile, kus sajad inimesed jalutavad sulle klounininadega vastu, hakkaks ju hirmus küll. Samas oli tore näha Elmari toakaaslasi ja keskkonda, kus ta pikalt aega veetma peab.

Viimase nädala jooksul olen ma kogemata peale sattunud kahele sõjafilmile. Eluski poleks ma neid varem vaadanud, aga nüüd miskipärast vaatasin. Kusjuures mõlemat hakkasin õhtul eetriajal vaatama ja otsustasin siis üle poole filmi hommikuks jätta, kuna ma lihtsalt ei julge pimedas toas üksinda vaadata.:D Ma päriselt kardan igasugust sõjateemat, aga uudishimu on vist suurem kui hirm. Filmkideks siis Hacksaw Ridge ja Pearl Harbor - mõlemad kokkuvõttes super filmid, soovitan.
Suvi on juba nii kiiresti läinud, et peaaegu pool on läbi. Jaanipäevad veetsime Elmariga kolmel päeval erinevates kohtades ja nii hea meel oli jälle näha inimesi, keda polnud terve igaviku näinud. Jaanipäevadel eelistan alati pisikesi maasimmaneid suurtele kontsertidele. Ehk on see tingitud harjumusest, aga minu jaoks tähendab jaanipäev suurt lõket keset loodust koos süldibändi ja hunniku tuttavatega. Maakana armastan seda üle kõige!

Siinkohal edastan tervitused kahele armsale tüdrukule Rikale ja Maarjale!:D

Selle kuu lõpus ootab ees üks reis Inglismaale Sille 30.sünnipäevale. Ootan juba meeletult, et seal lahedalt aega veeta, külastada ühte randa, mis pildilt tundub uskumatult kaunis, veeta aega koos oma täditütardega ja muidugi külastada Primarki! Šopahoolik, nagu ma olen! Plaanin sellest reisist ka video-ülevaate teha. Eelmisel aastal tegin ka. Õnneks nüüd on mu käsutuses telefoni asemel kaamera, tänu millele on kvaliteet kindlasti parem.

Rääkides kaameratest, oli mul reedel maailmavinge tüdrukutuõhtu pildistamine. Nimelt planeeris üks vahva augustiemmede grupp selle ühele tulevasele pruudile üllatuseks ja kutsusid mind endaga tunnikese veetma. See oli nii vinge tund aeg koos naeru ja rõõmuhõisetega. Lahkusin sealt nii positiivsete emotsioonidega, et siiani ajab itsitama, hah:D Sellel nädalal on ees veel ühe pulma registreerimise pildistamine. Seega kui keegi teist soovib minuga pildistama minna, kirjutage julgesti! Panin igaks juhuks kirja ka mõned punktid, mida enne palun teil lugeda, et koostöö sujuks eriti hästi! Loodetavasti lähevad ilmad õige pea ilusamaks, sest looduses on meeletult ilusaid kohti, kus üks korralik pildistamine maha pidada!

Üks huvitav lugu veel, mida teiega jagada tahaksin ja kuulaksin meeleldi ka teie arvamusi. Nimelt kirjutasin eelmises postituses sellest, kuidas ootamatult meie plaanid peapeale paiskusid, kui Elmar kaitseväkke arvati. Isiklikult ma ei näinud ega ka tahtnud, et see postitus oleks väga negatiivne ja halav kirjutis. Minu jaoks jäi kõlama sealt hoopis see mõte, et kõik juhtub põhjusega ja me saame igal juhul hakkama, isegi siis, kui sel hetkel kurvad olime.
Peale seda postitust kirjutas mulle üks inimene, et see postitus oli väga negatiivne. Vastasin siis, et nii hull ju ka polnud. Sellele sain aga vastuseks seletuse, et kui olen enda blogi/brändi nimeks valinud SUHKRUPRINTSESS, ootavad lugejad alati minu sulest postitusi, mis on üle suhkrustatud ja magustatud. Ei midagi läbi negatiivse tooni. Ta arvas, et lugejad tulevad siia blogisse nime järgi vaid selleks, et saada motivatsiooni ja inspiratsiooni.. sest noh, SUHKRUPRINTSESS.. Lõpuks kuulutas ta, et ta ei kavatse enam mu blogi kunagi külastada, kuna pettus selle kaitseväe "väga negatiivse" postitusega väga..
...huvitav! Ma pole kunagi mõelnud, et minu blogi nimi peaks kuidagi ja ainult peegeldama selle sisu. Olen just korduvalt maininud, et siit blogist ei leia kunagi kellegi materdamist või suuri draamasid, vaid pigem ausaid ja siiraid mõtteid. Eelmine postitus minu jaoks seda oligi - aus - ja mitte "üle suhkrustatud" või "negatiivne". Me oleme päriselt ka väga kurvad ja pettunud, et me ei saa Saksamaale kolida ja ma ausalt ka tunnen natukene piinlikkust, et suurelt hõiskasin, et enam Jaani kooli tööle ei lähe, aga nüüd ikkagi lähen. See on elu ja just seda ma kirja tahangi panna. Ausalt.
Kui ma mõtlen mulle öeldule, et blogi nimi peaks peegeldama selle sisu, mõtlen ma automaatselt edasi ka teistele blogidele. Kui keegi on pannud blogile enda nime - kas ta peab siis ainult endast rääkima? Või kui kellegi blogi nimi on (esimesena meenuv mittenimeline blogi) Kuus Sidrunit, siis kas ta peab rääkima ainult kibedatel-hapudel teemadel (sidrun ju teadagi ei ole magus)? Või olema toidublogi? Kindlasti mitte ja juba inimesena jäi EBAl mulle selle blogi autorist hoopis armas mulje. Jäi oma ilusa kleidiga mulle blogiauhindade jagamise õhtul silma. Või kui näiteks superlaheda naise fotoblogi kannab nime Öökulli Blogi, siis kas ta peaks ainult öökulle pildistama? Minu arvates mitte!

Hea meelega kuulaksin, mida teie sellest teemast mõtlete?