25 June 2019

Võõra inimese otsus lõhkus hetkega meie tulevikuplaanid, aga hakkama peab saama!

Mul on väga hea meel, et ma ei hakanud seda postitust kirjutama 6 päeva tagasi, vaid otsustasin sellega natukene oodata. Tänu sellele ei tule postitus üleliia emotsionaalne vihakõne, vaid pigem rahulikum, leplikum ja mõtlisklevam. Kui ma eelmisel neljapäeval oma peas seda postitust kirjutasin, olid esimesed kümme rida roppused, süüdistused ja täis nuttu ning teadmatust. Tänaseks on lood hoopis teised, kuigi väga kurb on ikka olla.

Mäletate, et eelmises postituses vihjasin ma meie tulevikuplaanidele, mida juba kannatamatult teile rääkida tahtsin, aga selleks oli liiga vara? Nendeks plaanideks oli sügisel Saksamaale kolimine. Kolmeks aastaks. Elmar sai nii hea tööpakkumise, et patt oleks olnud sellele "ei" vastata. See pakkumine tulin juba umbes märtsis ja terve selle aja oleme sellega arvestanud. Me oleme noored, mõlemal koolid läbi (muidugi plaanin ma ühel hetkel veel magistrisse astuda), otseseid suuri kohustusi veel ei ole (ei lapsi ega näiteks ka laenukohustusi). Suurepärane võimalus saada välismaal elamise kogemus, mis tundub olevat hindamatu. Võimalus kogeda midagi uut, panna end proovile ja kindlasti õppida nii mõndagi enda, teineteise ja maailma kohta. Me ootasime seda väga, eriti Elmar. Nagu ma varasemates postitustes mainisin, ei jäänud ma edasi Järva-Jaani kooli ega otsinud ka uut tööd. Plaanisin seda teha Saksamaal. Meil olid päris suured unistused ja lootused peale seda soetada oma kodu, nagu noored inimesed ikka ihkavad, eks?! Aga öeldakse ju, et elu juhtub siis, kui oled hõivatud plaanide tegemisega. 
Mulle nii meeldib, kui Elmaril habe on. Aga sellele peab nüüd küll head aega soovima.. :D
Eelmisel neljapäeval oli Elmaril juba kuuendat korda kaitseväe arstlik komisjon. Kuna tal on umbes 8 aastat tagasi diagnoositud kõrgevererõhktõbi ja terve selle aja võtnud igapäevaselt rohtusid, teadsime, et kaitsevägi meie plaane takistama ei hakka. Mitte, et me sellele suvaliselt lootsime, vaid tuttavate kogemuste põhjal nii arvasime. Ka varasemad viis korda oli Elmar ju selle tõttu pikendust saanud. Alati öeldi, et korrigeeri ravi ja ehk läheb paremaks. Ma pole küll arst, aga mulle tundub naljakas, et kui inimesel on kaheksa aastat kõrgevererõhktõbi olnud, et siis arstid pole talle parimat võimalikku ravi peale pannud?! Et arstlik komisjon lootis midagi, mis aitaks paremini? Arstid ju teeksid seda ka ilma kaitseväe soovita. Või ma eksin?
Igatahes olin sellel toredal neljapäeva hommikul kodus ega isegi mõelnud sellele, et Elmar Paides juba kuuendat korda oma saatusega silmitsi seisab. Olin nii harjunud, et kolm aastat kartmist on kogu aeg põhjendamatud olnud... kuni nägin, et elukaaslane helistab mulle. Ma olin kindel, et ütleb, et peab poole aasta pärast tagasi minema ja hakkab nüüd tööle sõitma.

"Maris, ma lähen kaitseväkke," kostus Elmari hääl. Ma pole kunagi kuulnud kellegi hääles suuremat kurbust ja pettumust. Segadust. Esimene emotsioon oli nii segadusttekitav, et olin kindel, et ta teeb nalja. Arst oli aga arvanud, et küllap Elmar hoopis kardab arste ja sellepärast viskab alati komisjonis vererõhu 200 peale. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas sa ütled kõrgevererõhktõve haigust põdevale inimesele, et ta k a r d a b  a r s t e ja selleks nii suur näit. Ega ta 13-aastasest saadik ei plaaninud, et kavatseb kunagi kaitseväest põgeneda ja siis võtnud terve selle aja rohte.
Ma pole küll üldse kaitseväe asjadega kursis ja varasemalt pole see teema mind karvavõrdki huvitanud, kuid nüüd tundub see lihtsalt nii huvitav. Lugusid oleme ju kindlasti kõik palju kuulnud, kuidas järjest enam võetakse väkke inimesi, kelle probleemide korral varasemalt seda tehtud poleks. See selleks. Minema peab ja see on nüüd kindel.
Õnneks olid sealsed inimesed vastutulelikud ja Elmar sai valida ise linna, kuhu aega teenima läheb. Koos arutades arvasime, et eks Tapa on kõige mugavam - Järva-Jaanist vaid 29 km ehk on hea lihtne nii temal sinna ja tagasi käia kui ka minul, perel ja sõpradel teda külastada. Nädalavahetusel aga juba Elmari sõbrad rääkisid, kuidas nad kaitseväkk minnes istusid esimesel päeval bussi teadmisega, kuhu sõidavad ja siis teatati hoopis teine linn. Eks siis näha ole, kas läheb Tapale või kuskile mujale. Külla sõidaksime ju kasvõi maailma lõppu. Iga kell!

Aaaaa.. ja kas ma mainisin, et minek on juba 1. juulil? Teadasaamise päevast 10 päeva hiljem. Selle mineku valis Elmar ise, et kui juba siis juba, ja 11 kuuks väkke minnes on võimalused suuremad.

Üks otsus täiesti võõra inimese poolt ja meie plaanid lendasid vastu taevast. Me ei saa Saksamaale minna. Me ei saa Tallinna üürikorterit alles jätta. Me peame nädalaga maale kolima. Kuhu siis mina tööle lähen? APPI! Kõik see poleks nii palju muret tekitanud, kui aega oleks rohkem kui 10 päeva.
Kuna olen oma erialaks valinud õpetamise, siis sellel alal töö leidmine ilmselt probleeme ei tekitaks, mistõttu oleksime ideepoolest saanud Tallinna edasi elama jääda. Me lihtsalt ei näe mõtet sellel, et elan siin kassiga kahekesi, maksan iga kuu suure summa korteri eest ära ja Elmar tuleks.. vahepeal. Otsustasime korteri üürileandjatele nädala jooksul tagastada ja oma eludega maale kolida. Nagu Benjamin Button - algusesse tagasi. Vanemate juurde. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kurb on peale nelja aastat Tallinnas elmaist ja justkui päriselt oma eluga järjele saades nüüd järsku tagasi vanemate koju kolida. Ma olen maailma suuruselt tänulik, et mul see võimalus üldse on. Väga tänulik! Nüüd saame linnas kodu eest makstava raha hoopis kõrvale panna ja tuleviku jaoks koguda.

Mis aga minust edasi saab? Olen juba suure suuga igal pool kirenud, et minu töö Järva-Jaani (ja ka Peetri) koolis on lõppenud ning kui kurb ma sellepärast olen. Elu teeb keerdkäike ja kui väga ma ka ei tunneks end nüüd sellepärast halvasti, et enne õhtut hõiskasin, näitab kogu see lugu, et miski pole lõpuni välja kindel. Elu juhtub! Ootamatused tulevad ja nende keskel peab lihtsalt üritama kohaneda nii hästi, kui suudetakse ja osatakse. Praegusel juhul on mul väga hea meel, et Jaani kooli direktor minu tööd hindab ja on valmis mind sellise ootamatuse tagajärjel tööle võtma. Vähemalt esimeste jutustamiste põhjal. Eks siis näha ole, aga praegu tundub, et õpilased minust veel nii pea lahti ei saa. :D
Kui peaks juhtuma nii, et tööd mulle siiski pakkuda ei ole, uurin maad muudes Järvamaa koolides ja küll midagi ikka saab. Selles ma ei kahtle.
Pakkimine, pakkimine, pakkimine

Praegu istun siin kolimiskastide keskel ja kirjutan blogi. Olen juba harjunud mõttega, et suve veedame Elmariga eraldi ja ka sellega, et minu uueks koduks saab minu lapsepõlvekodu. Elmaril kaitsevägi. Ma olen harjunud mõttega, et meie suured plaanid lendasid vastu taevast ja sellega leppinud isegi siis, kui see alguses tundus halb ja ebaõiglane. Ju pidi nii minema ja see juhtus kindla põhjusega. Kas me selle põhjuse ka teada saame - eks aeg näitab.

Mul on lihtsalt hea meel, et Elmar ise pole kunagi öelnud, et tema ei taha kindlasti kaitseväkke minna. Pigem on ta öelnud, et ta käiks ja kogeks meeleldi, mis ja kuidas seal toimub. Muidugi mitte siis, kui su käes on eluvõimalus, aga midagi teha pole. Elmar on sõbralik, töökas ja supertubli. Mul on hea meel ja rahu südames teades, et ta saab hakkama. Ta saab nii vingeid kogemusi, kindlasti uusi sõpru ja nagu üks meie sõber ütles, siis kaitsevägi muudab seda, kuidas sa maailma näed. Muudab inimesena. Kasvatab.

Üldse on mul nii hea meel näha, et meie ümber on tegelikult nii palju inimesi, kes meid toetavad ja julgustavad. Kes ütlevad, et see aeg läheb kiiresti ja et saame hakkama. Inimesi, kes julgustavad meid oma unistusi edasi püüda, kui 11 kuud läbi on ja laigulise vormi seljast heita saab. Ma armastan neid reaktsioone, kui oleme loo ära rääkinud ja inimene hõiskab esimese asjana, et pole ju midagi! "Elmar saab ideaalselt hakkama ja see kogemus tuleb igati kasuks ega jookse mööda külgi maha." Aitäh igale inimesele, kes nii on reageerinud. Siiralt! Mind ajab nii pahaseks see, kui hakatakse mõtlema välja erinevaid mooduseid, kuidagi saaks selle "kohustuse" eest põgeneda ja kui soovitatakse kokku valetada asju, et mitte minna. Mulle tundub, et iga sõber, kes on oma positiivset kogemust jaganud, on Elmarisse süstinud lootust ja isegi ootusärevust tuleva eest isegi siis, kui peale uudise teadasaamist tema maailm korraks kokku varises. Aitäh teile selle eest. Aitäh!

Praegu aga kuulaksin hea meelega lugejate kogemusi kaitseväega. Kes, kus, mis, miks, kuidas?

No comments:

Post a Comment