Võõra inimese otsus lõhkus hetkega meie tulevikuplaanid, aga hakkama peab saama!

Mul on väga hea meel, et ma ei hakanud seda postitust kirjutama 6 päeva tagasi, vaid otsustasin sellega natukene oodata. Tänu sellele ei tule postitus üleliia emotsionaalne vihakõne, vaid pigem rahulikum, leplikum ja mõtlisklevam. Kui ma eelmisel neljapäeval oma peas seda postitust kirjutasin, olid esimesed kümme rida roppused, süüdistused ja täis nuttu ning teadmatust. Tänaseks on lood hoopis teised, kuigi väga kurb on ikka olla.

Mäletate, et eelmises postituses vihjasin ma meie tulevikuplaanidele, mida juba kannatamatult teile rääkida tahtsin, aga selleks oli liiga vara? Nendeks plaanideks oli sügisel Saksamaale kolimine. Kolmeks aastaks. Elmar sai nii hea tööpakkumise, et patt oleks olnud sellele "ei" vastata. See pakkumine tulin juba umbes märtsis ja terve selle aja oleme sellega arvestanud. Me oleme noored, mõlemal koolid läbi (muidugi plaanin ma ühel hetkel veel magistrisse astuda), otseseid suuri kohustusi veel ei ole (ei lapsi ega näiteks ka laenukohustusi). Suurepärane võimalus saada välismaal elamise kogemus, mis tundub olevat hindamatu. Võimalus kogeda midagi uut, panna end proovile ja kindlasti õppida nii mõndagi enda, teineteise ja maailma kohta. Me ootasime seda väga, eriti Elmar. Nagu ma varasemates postitustes mainisin, ei jäänud ma edasi Järva-Jaani kooli ega otsinud ka uut tööd. Plaanisin seda teha Saksamaal. Meil olid päris suured unistused ja lootused peale seda soetada oma kodu, nagu noored inimesed ikka ihkavad, eks?! Aga öeldakse ju, et elu juhtub siis, kui oled hõivatud plaanide tegemisega. 
Mulle nii meeldib, kui Elmaril habe on. Aga sellele peab nüüd küll head aega soovima.. :D
Eelmisel neljapäeval oli Elmaril juba kuuendat korda kaitseväe arstlik komisjon. Kuna tal on umbes 8 aastat tagasi diagnoositud kõrgevererõhktõbi ja terve selle aja võtnud igapäevaselt rohtusid, teadsime, et kaitsevägi meie plaane takistama ei hakka. Mitte, et me sellele suvaliselt lootsime, vaid tuttavate kogemuste põhjal nii arvasime. Ka varasemad viis korda oli Elmar ju selle tõttu pikendust saanud. Alati öeldi, et korrigeeri ravi ja ehk läheb paremaks. Ma pole küll arst, aga mulle tundub naljakas, et kui inimesel on kaheksa aastat kõrgevererõhktõbi olnud, et siis arstid pole talle parimat võimalikku ravi peale pannud?! Et arstlik komisjon lootis midagi, mis aitaks paremini? Arstid ju teeksid seda ka ilma kaitseväe soovita. Või ma eksin?
Igatahes olin sellel toredal neljapäeva hommikul kodus ega isegi mõelnud sellele, et Elmar Paides juba kuuendat korda oma saatusega silmitsi seisab. Olin nii harjunud, et kolm aastat kartmist on kogu aeg põhjendamatud olnud... kuni nägin, et elukaaslane helistab mulle. Ma olin kindel, et ütleb, et peab poole aasta pärast tagasi minema ja hakkab nüüd tööle sõitma.

"Maris, ma lähen kaitseväkke," kostus Elmari hääl. Ma pole kunagi kuulnud kellegi hääles suuremat kurbust ja pettumust. Segadust. Esimene emotsioon oli nii segadusttekitav, et olin kindel, et ta teeb nalja. Arst oli aga arvanud, et küllap Elmar hoopis kardab arste ja sellepärast viskab alati komisjonis vererõhu 200 peale. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas sa ütled kõrgevererõhktõve haigust põdevale inimesele, et ta k a r d a b  a r s t e ja selleks nii suur näit. Ega ta 13-aastasest saadik ei plaaninud, et kavatseb kunagi kaitseväest põgeneda ja siis võtnud terve selle aja rohte.
Ma pole küll üldse kaitseväe asjadega kursis ja varasemalt pole see teema mind karvavõrdki huvitanud, kuid nüüd tundub see lihtsalt nii huvitav. Lugusid oleme ju kindlasti kõik palju kuulnud, kuidas järjest enam võetakse väkke inimesi, kelle probleemide korral varasemalt seda tehtud poleks. See selleks. Minema peab ja see on nüüd kindel.
Õnneks olid sealsed inimesed vastutulelikud ja Elmar sai valida ise linna, kuhu aega teenima läheb. Koos arutades arvasime, et eks Tapa on kõige mugavam - Järva-Jaanist vaid 29 km ehk on hea lihtne nii temal sinna ja tagasi käia kui ka minul, perel ja sõpradel teda külastada. Nädalavahetusel aga juba Elmari sõbrad rääkisid, kuidas nad kaitseväkk minnes istusid esimesel päeval bussi teadmisega, kuhu sõidavad ja siis teatati hoopis teine linn. Eks siis näha ole, kas läheb Tapale või kuskile mujale. Külla sõidaksime ju kasvõi maailma lõppu. Iga kell!

Aaaaa.. ja kas ma mainisin, et minek on juba 1. juulil? Teadasaamise päevast 10 päeva hiljem. Selle mineku valis Elmar ise, et kui juba siis juba, ja 11 kuuks väkke minnes on võimalused suuremad.

Üks otsus täiesti võõra inimese poolt ja meie plaanid lendasid vastu taevast. Me ei saa Saksamaale minna. Me ei saa Tallinna üürikorterit alles jätta. Me peame nädalaga maale kolima. Kuhu siis mina tööle lähen? APPI! Kõik see poleks nii palju muret tekitanud, kui aega oleks rohkem kui 10 päeva.
Kuna olen oma erialaks valinud õpetamise, siis sellel alal töö leidmine ilmselt probleeme ei tekitaks, mistõttu oleksime ideepoolest saanud Tallinna edasi elama jääda. Me lihtsalt ei näe mõtet sellel, et elan siin kassiga kahekesi, maksan iga kuu suure summa korteri eest ära ja Elmar tuleks.. vahepeal. Otsustasime korteri üürileandjatele nädala jooksul tagastada ja oma eludega maale kolida. Nagu Benjamin Button - algusesse tagasi. Vanemate juurde. Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, aga kurb on peale nelja aastat Tallinnas elmaist ja justkui päriselt oma eluga järjele saades nüüd järsku tagasi vanemate koju kolida. Ma olen maailma suuruselt tänulik, et mul see võimalus üldse on. Väga tänulik! Nüüd saame linnas kodu eest makstava raha hoopis kõrvale panna ja tuleviku jaoks koguda.

Mis aga minust edasi saab? Olen juba suure suuga igal pool kirenud, et minu töö Järva-Jaani (ja ka Peetri) koolis on lõppenud ning kui kurb ma sellepärast olen. Elu teeb keerdkäike ja kui väga ma ka ei tunneks end nüüd sellepärast halvasti, et enne õhtut hõiskasin, näitab kogu see lugu, et miski pole lõpuni välja kindel. Elu juhtub! Ootamatused tulevad ja nende keskel peab lihtsalt üritama kohaneda nii hästi, kui suudetakse ja osatakse. Praegusel juhul on mul väga hea meel, et Jaani kooli direktor minu tööd hindab ja on valmis mind sellise ootamatuse tagajärjel tööle võtma. Vähemalt esimeste jutustamiste põhjal. Eks siis näha ole, aga praegu tundub, et õpilased minust veel nii pea lahti ei saa. :D
Kui peaks juhtuma nii, et tööd mulle siiski pakkuda ei ole, uurin maad muudes Järvamaa koolides ja küll midagi ikka saab. Selles ma ei kahtle.
Pakkimine, pakkimine, pakkimine

Praegu istun siin kolimiskastide keskel ja kirjutan blogi. Olen juba harjunud mõttega, et suve veedame Elmariga eraldi ja ka sellega, et minu uueks koduks saab minu lapsepõlvekodu. Elmaril kaitsevägi. Ma olen harjunud mõttega, et meie suured plaanid lendasid vastu taevast ja sellega leppinud isegi siis, kui see alguses tundus halb ja ebaõiglane. Ju pidi nii minema ja see juhtus kindla põhjusega. Kas me selle põhjuse ka teada saame - eks aeg näitab.

Mul on lihtsalt hea meel, et Elmar ise pole kunagi öelnud, et tema ei taha kindlasti kaitseväkke minna. Pigem on ta öelnud, et ta käiks ja kogeks meeleldi, mis ja kuidas seal toimub. Muidugi mitte siis, kui su käes on eluvõimalus, aga midagi teha pole. Elmar on sõbralik, töökas ja supertubli. Mul on hea meel ja rahu südames teades, et ta saab hakkama. Ta saab nii vingeid kogemusi, kindlasti uusi sõpru ja nagu üks meie sõber ütles, siis kaitsevägi muudab seda, kuidas sa maailma näed. Muudab inimesena. Kasvatab.

Üldse on mul nii hea meel näha, et meie ümber on tegelikult nii palju inimesi, kes meid toetavad ja julgustavad. Kes ütlevad, et see aeg läheb kiiresti ja et saame hakkama. Inimesi, kes julgustavad meid oma unistusi edasi püüda, kui 11 kuud läbi on ja laigulise vormi seljast heita saab. Ma armastan neid reaktsioone, kui oleme loo ära rääkinud ja inimene hõiskab esimese asjana, et pole ju midagi! "Elmar saab ideaalselt hakkama ja see kogemus tuleb igati kasuks ega jookse mööda külgi maha." Aitäh igale inimesele, kes nii on reageerinud. Siiralt! Mind ajab nii pahaseks see, kui hakatakse mõtlema välja erinevaid mooduseid, kuidagi saaks selle "kohustuse" eest põgeneda ja kui soovitatakse kokku valetada asju, et mitte minna. Mulle tundub, et iga sõber, kes on oma positiivset kogemust jaganud, on Elmarisse süstinud lootust ja isegi ootusärevust tuleva eest isegi siis, kui peale uudise teadasaamist tema maailm korraks kokku varises. Aitäh teile selle eest. Aitäh!

Praegu aga kuulaksin hea meelega lugejate kogemusi kaitseväega. Kes, kus, mis, miks, kuidas?

Comments

  1. Minu kaasa komisjonis käinud juba 9 korda .. enne vanuse täitumist jõuab ühe korra veel minna. On oma seljamuredega nii hädas, et kõndiminegi vaevaline. Eelviimane kord öeldi aga, et "saad ju ilma varustuseta kaasa teha" ning kutsuti suvest aega teenima. Neurokirurg aga keelas selle täielikult ning kaasa tegi avalduse uueks arstlikuks komisjoniks. Sealt siis järjekordne aastane pikendus ning suvine kutse tühistatud.

    ReplyDelete
  2. Suur rõõm on lugeda, et sa oskad igal keerulisemalgi hetkel mõelda reaalselt ja näha nendes olukordades arenemisvõimalusi. Samas vaimus edasi, armsake!

    ReplyDelete
  3. Suur rõõm on lugeda, et sa suudad keerulisematel hetkedel mõelda reaalselt ja näha nendes olukordades arenemisvõimalusi. Samas vaimus edasi, armsake!

    ReplyDelete
  4. KOMMENTAAR 1/2

    Tõesti, uskumatu, et niimoodi otsustati.. See, kuidas Sa kirjutad, et kõik saab korda olles sellises niivõrd keerulises olukorras, näitab kui tugev inimene Sa oled. Imetlen Sind! Ja kõik saabki korda!
    Oeh, aga kaitseväe kohta.. Minu peiks läks kolm aastat tagasi kaitseväkke. Olime selleks ajaks alla aasta koos olnud (aga head sõbrad juba aastaid, st teadsin omast arust seda inimest igas võimalikus olekus), teadsin seda sellest hetkest peale kui kokku hakkasime, et see käik tal suvel ette võtta tuleb. Oli samuti 11. kuud ja Paldiskis, sai ise valida ja valis seetõttu et sõbrad läksid samal aastal sinna ja ütlesid et hea toit on :D :D :D :D Tema läks sinna eeldusega, et asi lihtsalt ära teha, riigi ees oma kohus täita ja viilimine sellisest asjast polnud ega pole siiani mingit moodi tema teema. Esialgu soovis autojuhiks, noh et C-kat load ära teha, siis sattus eneseleootamatult aga NAKi (nooremallohvitserikursus aka st seersandiks saama) Respekt Elmarile!

    Proovin siis nüüd meenutada ja oma kogemust jagada, võib-olla paar nõuannet ja tähelepanekut ka.

    Minekupäeval tekkis minus hästi suur rahu kui bussitäis kiilakaid ja veel viimaseid tunde juustega isendeid ära hakkasid sõitma. Teadsin, et ta saab hakkama ja et ta on nö kindlas kohas. Ma ei arvanud et ma nii tunnen, aga jah, rahu saabus :D

    ReplyDelete
  5. KOMMENTAAR 2/3

    Hästi palju sõltub sellest kuidas tal läheb, palju välja saab sellest kuhu ja kellega ta satub - minu oma oli Paldiskis, kus oli täitsa normaalne, Tapa kohta pole ka halba öelda - õe kutt oli seal. Vahipataljon, Ämari ja Võru Kuperjanov - nendega on kaudsed kogemused, ei midagi hirmsat. Jõhvi loodan et ei satu, vähemalt aasta enne seda kui minu kutt läks oli mu kursaõe kutt seal ja külastuspäeval ei võinud pm käestki kinni hoida, mis tundus mulle niiiii absurd. Miks üldse siis vaatama lasta, ega loomaaias pole, et mingit võrku vahele vaja panna, et ainult kaugelt vaadelda.

    Sellest kuhu satub: väeosa otsustab ära kui raske saab sealolijal olema. Paldiski on selline päris suur väljakutse, samal tasemel Tapaga. Kuperjanov on veel tase edasi väidetavalt. Ämaris (logistikapataljon) ja Vahipataljonis Tallinnas on rohkem sellist passimist ja tagalaelu, sest see on täpselt mille jaoks need funktsioonid loodud on. Väeosadel on ka omad reeglid telefoni kasutamise sageduse ja külastuspäevade ja linnaloale saamise osas.

    Sellest kellega satub: Väes on ja ei ole igaüks enda eest. St NATO testi ajal (neid tehakse SBK ajal ja edasi pärs mitu korda) sõltub loogiliselt tulemus Sinu sooritusest. AGA kui tema rühma või jao hulgas on neid, keda kaitsevägi üldse ei koti ja kes ei allu, korraldavad mingit jama ja silmnähtavalt ei pinguta, siis kannatab kogu jagu/rühm, mis võib vahel tähendada nt seda et kui kaotatakse mingi võistlus või kui lihtsalt keegi rühmast ei saa hakkama, siis ei saa linnaloale või kui see juhtub päris alguses, siis ei saa ka külalisi võõrustada pühapäevadel. Samuti loeb see ülematest. Mõni kompanii/pataljoniülem ongi üksik inimene, kellel ei jagu emotsioone selle jaoks et kellelgi on pere, kaaslased, ma ei tea koerad kes igatsevad, ootavad ja tahavad külastada, seega vahel võib otsustada pühapäevad muuta hoopis sisetööpäevaks, kus ei tegeleta külalistega vaid viiakse mingeid muid toiminguid läbi.. Ja see on niiiiiiiiiiiiii IRRITEERIV!! Eriti kui enne elasid inimesega tihti koos ja siis enam mitte.

    ReplyDelete
  6. KOMMENTAAR 3/4

    Alguses on šokk vaimule ja kehale - varane ärkamine, füüsilised väljakutsed (hommikujooks, hommikuvõimlemine, kõik harjutused, rännakud, möllud, vähene magamine). Tüübid viiakse SBK (sõduri baaskursus, 3 esimest kuud) füüsilisele tasmele kust saaks edasi hakata asju süvendatult õppima, kinnistama. Minu mees oli veidike kogukam alguses kui teised, SBK jooksul muutus ta välimus drastiliselt, 11. kuu lõpuks oli kaotanud kõik üleliigse. See aeg on ka üsna raske, sest siis käib kõik täpse päevakava mööda: millal söövad, millal istuvad, millal pühivad põrandaid jne. See tähendas ka seda et vahel oli mitu päeva enne kui sai korraks telefonis kirjutada kuidas tal läheb. Kõige hullem vast ongi, et kui see üks päev kõne või sõnumit ei tule, siis tegelikult ei tea kas tuleb ka teisel või kolmandal päeval. Nii esimeste kuude kui ka veidike edasi ajal oli nädalaid kus esmaspäeval ütles et läheb metsa ja laupäeva hommikul kirjutas järgmisena et nüüd nad väljas ja kas järgmisel päeval saab külla minna või mitte.. Seega sellist teadmatust ja ootamatust on palju, ole valmis. Paldiskis oli tol hetkel see, et oli kas õhtune vahetus (14-18) või hommikune (10-14), pooltel oli nii ja pooltel naa. Tapal oli võimalik kella 10-19 olla linnakus, töötasin sel ajal haiglas öövahetuses ja läksin päris mitu korda kell 8 lõpetades rooli ja sõitsin Pärnus Paldiskisse…. Sest see soov näha seda inimest kas või kaheks ja pooleks tunniks (nad käisid vahepeal veel tunnikene söömas -.- külastusajast) oli lihtsalt niiiii suuuuur.

    ReplyDelete
  7. KOMMENTAAR 4/4

    Aga on ka paremaid perioode, kus telefonide üle ei valvata NII palju ja suhelda saab iga päev. On nädalateviisi aegu, kus iga pühapäev on kas külastuspäev või iga nädalavahetus saab välja..

    Kokkuvõtteks:

    Mis on raske sellel inimsel kes ootab väljas?
    -Teadmatus: ei saa helistada igal hetkel, ei tea veel vahel neljapäeva õhtul või reede hommikulgi kas inimene saab välja (vahel oli ka nii et öeldi et ei saa, ja siis et saab ja siis jälle et ei saa ja vastupidi…..)
    -Igatsuuuus. Huuuh. Ma usun, et Sa hakkad tundma igatsust, mida pole iial varem tundnud.
    -Osad lähedased ei pruugi aru saada sellest kui raske see periood vahepeal võib olla sellele kes ootab. Minul olid ülikoolist meeletu demotivatsioon sel perioodil ja kõik tuli kuidagi nii raskelt ja suure surmaga, lisaks siis oli kallim kaitseväes ja puudus see tugipunkt kellele seda kõike halada. Kaitseväeviha valasin oma sõbrannale, kelle kutt samamoodi väes oli, aga meie teised ühised sõbrannad, kellel kogemus puudus, ei saanud sellest lõpuni aru - enne ei tea kui tunned, seega olin väga tänulik, et mul oli keegi tol hetkel, kes mõistis..


    Mis peab tegema, et endal parem oleks?
    -Planeeri enda elu täis mingeid töid ja tegemisi
    -Suhtle sõpradega, hoia end tegevuses
    -Mõtle positiivselt: see on ainult üks aasta ja see läheb tegelikult kiiresti, kuigi vahepeal tundub nagu aeg ÜLDSE Ei liiguks
    -Dokumenteeri oma mõtteid. Mina tegin endast iga natukese aja tagant videoklippe: emotsioonid nende tõelises olekus: rõõm, kurbus, igatsus, salaja filmisin ka linnakus jaa panin selle aasta lõpuks kokku suureks videoks ja näitasin oma peiksile. Ta oli meeletult liigutatud ja nägi veel enam kui raske see oli ka sellele inimesele kes on väljas.
    -Kogu sellel perioodil pead olema MAKSIMAALSELT toetav ja mõistlik. Loomulikult ei pea olema all smiles and happy kogu aeg ja võid kaaslasega ju rääkida ka oma raskustest sel teel, kuid siiski, tuleb mõista kui kutt peale kaisutamise tahab ka oma teisi sõpru näha, vanemaid, sugulasi ja nendega aega veeta, siis pole mõtet solvuda, kuigi tekib tunne, et tahaks hoida teda ainult endale, sest aega on NIII VÄHE. Pead mõtlema nii, et temal on ju väga raske seal, ta ei saa teha neid asju mis meeldis, tema ka igatseb ja tahab olla koos, mitte 8 matsiga ühes toas alati jne jne jne. Mehed on hellad, veel hellamad kui me arvame, ja neile tuleb toeks olla
    -Mina saatsin kirju pataljoni. Lasin oma lõhna peale, lisasin pildi. Külastuspäevale võtsin kaasa palju tema lemmikuid snäkke jne. Väikesed asjad tegid ta niii õnnelikuks selle kõige keskel.

    Oeh, ma ei teadnudki et mul nii palju selle kohta öelda oli.

    ReplyDelete
  8. Hei, see 11 kuud läheb nagu nalja, algul venib ja venib aga lõpuks ei saa arugi kui maikuu käes ja peiks jälle kodus ja tuju hea. Kartsin ka alguses ja olin vihane aga see lähendab inimesi tegelikult :)

    ReplyDelete

Post a Comment