Ühe hetke emotsioonid õpetajana koolilõpu eel
Istun praegu arvutiklassis. Käimas on vist viies tund. Jah, ma pole päriselt kindel, kuna õpilastele on hinded välja pandud ja tõsine õppetöö läbi. Olemine on just selline, nagu te ilmselt endagi kooliajast mäletate. Suvi, kõigi mõtted on hajevil, päike paistab ja rohkem on see jututuju, mitte see liht- ja liitlausete tuju. Tean ainult seda, et kell kaks pean minema järgmisse kooli tunde andma ja siis otse koosolekule.
Mõnus tunne on ja tuju on nii hea. Kuulame tüdrukutega muusikat ja kirjutame veel. Mitte tunni raames. Niisama. Kõik midagi. Mina blogi.
Mind valdavad natukene kahetised tunded seoses praeguse aja ja kooli lõpuga. Ma hullult ootan suve! Väga! Samas olen ma väga kurb, et näen hetkel viimaseid päevi oma õpilasi. Ma olen ausalt tunnistades Järva-Jaani kooli väga kiindnund. Kindlasti mängib suurt rolli see, et see on mu kodukool. Ma olen ju siin 12 aastat käinud.. ja nüüd lisaks 2 aastat veel õpetanud kah.
Jaani kool on mulle väga kodune ja ma julgen väita, et tunnen iga selle nurgatagust. Näiteks on kooli ees trepil betoonis pisikesed jalajäljed. Meie esimese klassi õpetaja Evi selgitas kunagi, et need on Aadama ja Anna jäljed ja nad hakkavad meile aabitsas lugusid jutustama. See lugu tundub praegu väga "päkapikud piiluvad, ole hea laps" jutuna, aga see on mul meeles ja see on väga armas lugu!
Mäletan hästi, kuidas klassiga keldrikorruse garderoobides istusime ja lihtsalt jutustasime. Palju ja tihti. See oli nagu meie koobas. Igal aastal uus koobas, kuhu esimesel koolipäeval lausa sisse tormasime, et parem koht enda riietele hõivata.
Iga klassiga meenuvad ka omakord täiesti omad mälestused. Näiteks kuidas me alati kunsti klassis pea ära lõime, kui tagumisse ruumi tahtsime minna (madal keldrikorruse ruum). Näiteks eesti keele klass, kus alati sai naerda, kui keegi pidi midagi kõva häälega ette lugema (vabandust, et ilmselt siiani naeran valesti hääldatud sõnade üle, aga ainult parimas mõttes). Kõik sellised pisikesed mälestused on tegelikult parimad üldse! Kuidas me üksteist aitasime või protestisime mate tunni eel, et me ei kavatsegi sinna minna! Vot sulle lopsu, õpetaja tuli tooli ja õpikuga koridori õpetama, hihi. :D Mäletan, kuidas vene keele õpetaja meile kringlit tegi (ja ma palusin veel õunakringlit ilma õunadeta, see pakkus kõigile nalja ja on jälle omamoodi mälestus) või kuidas me koos üritusi korraldasime. Nüüd lähen ma muidugi kooli juurest juba klassi juurde, aga need on seotud. Ma ei käinud ju üksi koolis. Meil on maailma lahedamaid mälestusi ja ka selliseid, mille peale ainult nutta või vihane olla tahaks. See on elu. See elu, mis on tagasivaatavalt üks parimaid aegasid üldse! Ma annaks kõik, et saaksin veel ühe nädala oma klassiga koos koolis käia ja tunnist tundi tammuda.
Tulles aga tagasi praegusesse aega, kui ma veel viimaseid päevi Järva-Jaani Gümnaasiumis õpetan, olen ma natukene kurb, nagu ma etteruttavalt juba mainida jõudsin. Mulle meeldivad mu õpilased ja ma tunnen, kuidas olen nendega kahe aastaga lähedasemaks saanud. Mul ei ole ühestki õpilasest ükskõik ja mind huvitab päriselt ka see, kuidas neil läheb. On ainult suur rõõm, kui kooli jõudes naerusuised näod mulle otsa vaatavad ja LEHVITAVAD. Nad ei pea mind teretama ja selle vastu pole mul midagi, kui tervitus on sõbralikum. Ma tean, kust jookseb piir semutsemise ja õpilase-õpetaja suhte vahel. See aga ei tähenda, et suhtlus ei võiks olla siiras ja vahetu.
Mulle meeldib vaadata tagasi oma esimesele aastale klassi ees ning seda aega võrrelda tänasega. Vahe on kaks õppe-aastat. Kuidas ma ise olen õpetajana arenenud ja kuidas on ka kõik muu minu ümber natukene teistsugune.
Kooli tööle tulles olin ma natukene ebakindel. Loogiline, eks. Ma polnud kindel, kuidas ja kas ma hakkama saan. Ma teadsin kohe, et kasutan nippe, mis mulle omal ajal meeldisid ja ka inimesena proovin olla see, keda oleksin kunagi klassi ees seismas tahtnud näha.
Tean, et autoriteetne õpetaja on reeglina tasemelt hea - paljude teadmistega oma aines ja ka elus üldiselt. Siiski eelistan ma olla see, kellele päriselt julgeb õpilane tulla oma muret kurtma ja niisama juttu ajama. Mul ei kähe iial meelest need korrad, kui mõni õpilane on jäänud peale tundi üksinda klassi ja siis minult küsinud, et kuidas mul läheb.. peale mida hoopis tema enda südant kergendab.. ja seda minule. Ma olen alati tahtnud olla selline õpetaja, kes oli minu viimane klassijuhataja Triin inimesena. Ta oli väga sõbralik ja rääkis meiega alati avameelselt. Siiras ja vahetu. Ta ei võtnud meid kui lapsi, vaid uudishimulikke noori.
Mulle meeldib, kui klassi ees seisab eelkõige inimene, kes õpetab ja oma teadmisi jagab. Mitte ÕPETAJA, kes oma teadmisi jagab. Saate ju aru küll?
Isegi kui ma siin alati suures elevuses kirjutades miljon kirjaviga teen ja võib olla ei oska une pealt kõiki õigekirjareegleid loetleda, on see minu jaoks oluline. Kui minu jutus jääb kõlama rohkem see "õpetaja kui inimene" teema, siis lihtsalt selleks, et ma ei näe mõtet kirjutada teile, mis jutte me kirjanduses lugesime või kuidas ma ootamatult tunnikontrolli tegin ja kõik oskasid. Või kuidas me õppisime liht- ja liitlauseid või alust ja öeldist. Kõik see ON ülioluline, aga mitte selleks, et ma sellest siia kirjutaksin. See pole minu blogi eesmärk. Eesmärk on pigem edasi anda emotsiooni ja seda, kuidas ma milleski aru saan ja midagi mõistan, näen.
Viimase lõigu kirjutasin juba Peetri koolis, kus mul enne koosolekut veel kaks tundi on. See postitus on täielikult kirjutatud emotsioonide põhjal, mis mind tol hetkel seal lahtise akna all päikese käes valdasid. Siis, kui tuul mulle juukseid näkku lükkas ja õpilased küsisid itsitades, kas tuul kiusab mind. Ei kiusanud. Ma nautisin hetke. Nautisin ja jagasin teiega ka.
Mõnus tunne on ja tuju on nii hea. Kuulame tüdrukutega muusikat ja kirjutame veel. Mitte tunni raames. Niisama. Kõik midagi. Mina blogi.
Mind valdavad natukene kahetised tunded seoses praeguse aja ja kooli lõpuga. Ma hullult ootan suve! Väga! Samas olen ma väga kurb, et näen hetkel viimaseid päevi oma õpilasi. Ma olen ausalt tunnistades Järva-Jaani kooli väga kiindnund. Kindlasti mängib suurt rolli see, et see on mu kodukool. Ma olen ju siin 12 aastat käinud.. ja nüüd lisaks 2 aastat veel õpetanud kah.
Jaani kool on mulle väga kodune ja ma julgen väita, et tunnen iga selle nurgatagust. Näiteks on kooli ees trepil betoonis pisikesed jalajäljed. Meie esimese klassi õpetaja Evi selgitas kunagi, et need on Aadama ja Anna jäljed ja nad hakkavad meile aabitsas lugusid jutustama. See lugu tundub praegu väga "päkapikud piiluvad, ole hea laps" jutuna, aga see on mul meeles ja see on väga armas lugu!
Iga klassiga meenuvad ka omakord täiesti omad mälestused. Näiteks kuidas me alati kunsti klassis pea ära lõime, kui tagumisse ruumi tahtsime minna (madal keldrikorruse ruum). Näiteks eesti keele klass, kus alati sai naerda, kui keegi pidi midagi kõva häälega ette lugema (vabandust, et ilmselt siiani naeran valesti hääldatud sõnade üle, aga ainult parimas mõttes). Kõik sellised pisikesed mälestused on tegelikult parimad üldse! Kuidas me üksteist aitasime või protestisime mate tunni eel, et me ei kavatsegi sinna minna! Vot sulle lopsu, õpetaja tuli tooli ja õpikuga koridori õpetama, hihi. :D Mäletan, kuidas vene keele õpetaja meile kringlit tegi (ja ma palusin veel õunakringlit ilma õunadeta, see pakkus kõigile nalja ja on jälle omamoodi mälestus) või kuidas me koos üritusi korraldasime. Nüüd lähen ma muidugi kooli juurest juba klassi juurde, aga need on seotud. Ma ei käinud ju üksi koolis. Meil on maailma lahedamaid mälestusi ja ka selliseid, mille peale ainult nutta või vihane olla tahaks. See on elu. See elu, mis on tagasivaatavalt üks parimaid aegasid üldse! Ma annaks kõik, et saaksin veel ühe nädala oma klassiga koos koolis käia ja tunnist tundi tammuda.
Mulle meeldib vaadata tagasi oma esimesele aastale klassi ees ning seda aega võrrelda tänasega. Vahe on kaks õppe-aastat. Kuidas ma ise olen õpetajana arenenud ja kuidas on ka kõik muu minu ümber natukene teistsugune.
Kooli tööle tulles olin ma natukene ebakindel. Loogiline, eks. Ma polnud kindel, kuidas ja kas ma hakkama saan. Ma teadsin kohe, et kasutan nippe, mis mulle omal ajal meeldisid ja ka inimesena proovin olla see, keda oleksin kunagi klassi ees seismas tahtnud näha.
Tean, et autoriteetne õpetaja on reeglina tasemelt hea - paljude teadmistega oma aines ja ka elus üldiselt. Siiski eelistan ma olla see, kellele päriselt julgeb õpilane tulla oma muret kurtma ja niisama juttu ajama. Mul ei kähe iial meelest need korrad, kui mõni õpilane on jäänud peale tundi üksinda klassi ja siis minult küsinud, et kuidas mul läheb.. peale mida hoopis tema enda südant kergendab.. ja seda minule. Ma olen alati tahtnud olla selline õpetaja, kes oli minu viimane klassijuhataja Triin inimesena. Ta oli väga sõbralik ja rääkis meiega alati avameelselt. Siiras ja vahetu. Ta ei võtnud meid kui lapsi, vaid uudishimulikke noori.
Mulle meeldib, kui klassi ees seisab eelkõige inimene, kes õpetab ja oma teadmisi jagab. Mitte ÕPETAJA, kes oma teadmisi jagab. Saate ju aru küll?
Isegi kui ma siin alati suures elevuses kirjutades miljon kirjaviga teen ja võib olla ei oska une pealt kõiki õigekirjareegleid loetleda, on see minu jaoks oluline. Kui minu jutus jääb kõlama rohkem see "õpetaja kui inimene" teema, siis lihtsalt selleks, et ma ei näe mõtet kirjutada teile, mis jutte me kirjanduses lugesime või kuidas ma ootamatult tunnikontrolli tegin ja kõik oskasid. Või kuidas me õppisime liht- ja liitlauseid või alust ja öeldist. Kõik see ON ülioluline, aga mitte selleks, et ma sellest siia kirjutaksin. See pole minu blogi eesmärk. Eesmärk on pigem edasi anda emotsiooni ja seda, kuidas ma milleski aru saan ja midagi mõistan, näen.
Viimase lõigu kirjutasin juba Peetri koolis, kus mul enne koosolekut veel kaks tundi on. See postitus on täielikult kirjutatud emotsioonide põhjal, mis mind tol hetkel seal lahtise akna all päikese käes valdasid. Siis, kui tuul mulle juukseid näkku lükkas ja õpilased küsisid itsitades, kas tuul kiusab mind. Ei kiusanud. Ma nautisin hetke. Nautisin ja jagasin teiega ka.
Comments
Post a Comment