EBA 2019 väike #elulineblogi I koht küll, aga kes see Suhkruprintsess siiski on?

Tere ja ilusat päeva kõigile, kes neid sõnu siin praegu loevad! Eesti blogiauhindadest on juba paar head päeva möödas, ja kui ma olen alati arvanud, et mul pole aega olnud on selline kerge vabandus millegi mitte-tegemiseks, siis sel korral mul tõesti ei ole olnud aega midagi siia kirja panna. Ausõna. Reede hommikust pühapäeva õhtuni olime Elmariga lapsehoidjad ja täiskohaga emme töö on ikka väga aeganõudev, haha. Sain laupäeva õhtul korraks selle emme-aja, et end väljas tuulutada. Tundsin, kuidas peale pooltteist päeva seda väga vajasin!:D Okei, nali naljaks, eks tulevikus saame kindlasti ka päriselt teada, kuidas on lapsevanemad olla, aga praegu on ju hoopis teised teemad! EBA!

Eelmises postituses kirjutasin natukene, mis see EBA siis täpsemalt on, et saaksin nüüd kohe asja kallale asuda.
Iga kategooria esikolmik sai natuke aega enne üritust meili, et nad on esikolmikus ja kindlasti tuleksid auhinda vastu võtma. Kuna väikeste eluliste blogide kategoorias oli vist 29 blogi (võin ka natuke mööda panna), siis ei oodanud ma midagi. Seal oli väga palju selliseid blogisid, kelle nimi on juba väga tuntud ja keda tõesteti ka erinevate blogijate poolt esile "kellele mina EBAl hääle andsin"-tüüpi postitustes.

Ühel ilusal päeval sõitsin esimest korda ise üksinda autoga linnast maale ja poolel teel märkasin, et Caroly oli mulle kirja saatnud, et kas ma ka kirja olen saanud ja ka ekraanipildi, millelt tundsin kohe EBA kujunduse ära. Kuna jumal teab, et Maris Kurvits on uudishimulik inimene, jäin ma natukese aja pärast autoga tee äärde seisma, et uurida, mis toimub. Nimelt oli Caroly saanud esikolmikusse pääsemise meili ja arvas, et kindlasti mina ka. Selle lause peale ma peaaegu turtsatasin naerma, sest ma ausõna ei uskunud seda. "Ma ei usu, et mul see kiri on," lause kirjutamise järel kiikasin siiski igaks juhuks postkasti, mille peale kirjutasin talle kohe: "ONGI," ja ma reaalselt ei suutnud seda uskuda.. Mina, kes ma üsna kogemata end registreerisin. Mina, kelle jälgijate arv on kindlasti palju väiksem kui nii mõnelgi kaasvõistlejal.
Ma olin superõnnelik ja sõitsin kohe edasi Järva-Jaani poole. Ise veel keerasin raadio natukene valjemaks, endal näol suur naeratus. "LAHE!" mõtlesin.
Mõned päevad hiljem hakkasin mõtlema, mida selga panna. Nagu teiste blogijate jutte lugedes selgus, oli see nii mõnelegi paras väljakutse. Kapis ju pole midagi, mis vastaks dresscodele shine bright like a diamond. Aastavahetus ja jõulud olid ka kaugel seljataga - sellel ajal vähemalt oli poes palju sära ja glitterit. Õnneks olin ma ise varem skoorinud kaltsukast 1  € eest endale hõbedase särava pintsaku, mis ajas ideaalselt asja ära. Kartsin küll, et ehk olen valinud liiga lihtsa tee ja kartsin, et olen ainuke pükstega ballikleitide keskel, aga nii ei olnud. Mulle jäi silma nii mõnigi supertuus riietus, mida EBAl kanti. Imekaunis Triinu-Liis, Helen, Maris Altma (minu kindel lemmik! Täielik pilgupüüdja!), Mareli Arusalu riietuse värvid olid niii hästi kokku sobitatud. Veel meeldis mulle hullult Johandra-Lisetti kleit ja kohe kindlasti jäi meelde naine, kes oli end riietanud vanaaegsesse kostüümi ja kandis selle nii vingelt välja (kahjuks ei leia tema blogi ega tea nime).
Riided on ju pilgupüüdjad ja ma lihtsalt tahtsin edasi anda oma komplimendid neile, kes mulle esimesena tagasimõeldes meenusid. Ahjaa, superarmas oli veel Hyperebaaktiivne - ja seda ka inimesena!
Liigume aga edasi auhindade jagamise juurde. Miski minus ei oodanud, et ma vingete Caroly ja Jummelijuurika kõrval seistes esimese koha saan. See oli p ä r i s e l t ka väga suur üllatus. Kui ma sellest aru sain ja teise kohe väljahõigates ikka veel minu nime ei öeldud, hakkasid mul pisarad jooksma. Ma ei teadnud, et mul on nii palju lugejaid ja poolehoidjaid, kes viitsisid ja arvasid, et minu poolt hääletada oleks õige. See siin praegu ei ole teeseldud üllatus, vaid hoopiski kõige siiram üllatus! See üllatus sai ka mikrofoni. Kui Mari-Leen mulle laval ütles, et mina nüüd kõne ka peaksin... Ei! Ma ei suuda! Kuna aga enamus blogijad midagi ütlesid, tundus mulle õige üritada. Justnimelt üritada.

Ma olin varem mõelnud, et kui ma peaksin midagi ütlema, siis mis see oleks.
"Tere õhtust ka minu poolt. Kuigi ma olen erialaselt õpetaja ja juba kaks aastat harjunud klassi ees seisma, ei ole praegune hetk minu jaoks kõige kergem. Kui näiteks klassi ees olen ma väga enesekindel, siis ülikoolis ei teinud ma pea kunagi suud lahti, et midagi kõikide kaasõppijate ees öelda. Ainult siis, kui pidi. Ma ei tea, miks see nii on, aga on. Ehk selleks ma blogingi. Kirjutan. 
Ma tahaksin, et kõik, kes mind siia esikolmikusse hääletaksid, mulle seda ütleksid. Ma tahan igale inimesele eraldi aitäh öelda, sest ma olen tõesti supertänulik ja rõõmus. Aitäh teile!"
Kuna aga esimene koht mul jalad alt niitis (seda häälepaelte mõttes), suutsin ma öelda vaid selle teise lause - seda ka poolikuna. Ma tundsin end nii imelikult. Ma tundsin, et ehk ma ei suuda isegi seda ühte lauset lõpetada, sest mul nagu poleks sealt seestpoolt midagi välja tulnud. Hääl värises ja raske oli rääkida. Kummaline tunne. Õnneks aga pole keegi öelnud, et see oli sama jube, nagu ma mäletan, siis ma rohkem ei muretse. Ise ma seda uuesti kuulata ei taha ja live-ülekannet järelvaadates kerisin selle osa kiiresti edasi. :D
Tegelikult on vist sellega nii, et ise elatakse enda madalkohti kõige hullemini läbi. Teised ehk ei pannud tähelegi. Võibolla oleks pandud ja meelde jäänud, kui ma oleksin megatuntud ja megasuur blogija. Aga pole. Siinkohal mängis see vist minu kasuks, hah :D
Aitäh igale inimesele, kes võttis vaevaks suhkruprintsess.ee ette linnuke panna ja enda hääl mulle anda. Teid oli lausa 528! See number on nii ebanormaalselt suur, et ma lihtsalt siiani ei suuda uskuda. Suurim väljaütlemine, mis ma väga ebakindlalt tegin, oli lootus sajale häälele. Sinna sisse mahuksid kenasti mu parimate sõbrannade ja perekonna hääled. Mõned sõbrad hulka ja ehk ka keegi minule võõras inimene, kes blogi loeb. Ma vist julgesin seda number sadat ainult ühe korra kõva häälega öelda, sest see on suur number. AGA VIISSADA KAHKSKÜMMEND KAHEKSA?! Siiani olen ma proovinud igale hääletajale eraldi aitäh öelda, kes mulle kirjutanud on. Neid on olnud palju ja maani kummardus! Ja kallistus! (Mitte maani, aga sulle!)

Siinkohal tõmbaksin EBA-jutu otsad kokku ja ütlen veel viimased tänusõnad korraldajatele. See on kindlasti suur töö ja vajab palju abikäsi. Aitäh igale abistavale käele, tänu kellele saime toredat õhtut nautida. Ma ei tea, mille järgi neid leitakse või võetakse, aga oleksin meeleldi järgmisel aastal isegi abis, kui vähegi vaja midagi teha. Vinge! Aitäh!
Aitäh, Katrin, et minuga kaasa tulid. Parkimistrahvist hoolimata oli vinge õhtu, hihi! 

Kuna mu vaatajaskond on viimase kahe kuu jooksul märgatavalt tõusnud, mõtlesin ajas natuke tagasi rännata ja jutustada teile näiteks lugu sellest, miks mu blogil on just selline nimi, millal ma alustasin ja kas mul on veel eesmärke, kuhu ma blogiga jõuda tahaksin.

Kunagi 7aastasena tegi minu suurem täditütar mulle MSNi. Mäletate seda, eks? See oli nii lahe ja kindlasti on sinna jäänud mõned parimad vestlused üldse. Igatahes tehti see mulle 16 aastat tagasi ja sel ajal tundus täiesti nõme ju sinna oma nimeks panna lihtsalt Maris. Palju põnevam, kui oleks ikkagi mingi vinge nimi. Mõtlesin, et mulle ju väga meeldivad printsessid, aga niisama oleks see igav. Multikates ju ka on alati mingi "liik" seal ees. Mõtlesin kommi, aga see polnud nii huvitav. Tol ajal olin ma suur valge suhkru armastaja ja võisin seda lausa lusikaga sisse süüa. Sellest siis idee SUHKRUPRINTSESS.

Just nii sündis see nimi, aga mitte veel blogisse. Blogi tegin ma 20. juunil 2010. MU BLOGI SAAB ÜLEHOMME LAUSA 9-AASTASEKS! Sel ajal, olles äsja 14-aastaseks saanud, jälgisin ma palju Soome ja Rootsi blogijaid. Rohkem nende pilte muidugi, sest keelt ma ei osanud. Tahtsin olla sama ilus ja samamoodi teha ilusaid pilte ja neid teistele näidata. Teismelise tüdruku mõtlemine - võtad kellegi eeskujuks ja proovid olla tema moodi. Nii sündis idee blogi teha ja nimigi sai pandud mõeldes tagasi MSNi loomisele - ei tahtnud seda nime raisku lasta.
Vahepeal olin pikalt mõtte ees see nimi ära muuta - panna lihtsalt enda ees- ja perekonnanimi. Mõtlesin, kuidas ma olen kunagi täiskasvanud naine, kellel on lapsed ja töö, ja ise peab Suhkruprintsessi blogi. Õnneks matsin selle idee maha või lükkasin mõtetes kuskile tagumisele riiulile, sest blogiauhindade jagamisel kõvasti etteloetud Suhkruprintsess meeldis mulle nii väga. Paljud teavad mind ja mu blogi just selle nime järgi. Mariseid on ju Eestis palju, Suhkruprintsesse aga üks.
Üks EBAlt saadud auhindadest - personaalselt minu jaoks tehtud ja graveeritud seinakell. See on nii lahe!

Panen teile siia niisama lugemiseks ka minu eriti lühikese esimese blogipostituse 2010. aasta suvest. Nagu sellest välja loen, oli mul vist varemgi blogi, aga ma ise seda ei mäleta. :D Nagu näha, siis sel hetkel polnud mul aimugi, et minust saab eesti keele õpetaja ja hakkan õigekirjast lugu pidama, näiteks suured algustähed õigetes kohtades... :D
"tsau, ma üritan siis uuesti blogi pidad või midagi.. proovin, sest see ei tule mul kindlapeale välja, läheb meelest ja pole aega. Aga ehks üritan nüüd korralikum ollla :)
Suvi on jubaa. Isegi midagi olen jõudnud ära teha. Käisime Ellu & Raksuga Reiu Rockil. suht lahe oli isegi, kestis kaks päeva. Siis elluga tsillasime ns pärnus, sindis ja türil .. nüüd oleme Jaani välja jõudnud. KODUUU !!!! ellu läheb homme ära -.- 28. juuni hakkab mul TPL, kaks nädalat, peale seda tahaks midagi põnevat ära teha :) ehk siis olen suvealgusest siiani elluga koos olnud :A
päikest :a"
AITÄH! 

Üks blogija küsis mu käest, millised on minu eesmärgid või tulevikuvaated seoses blogiga. Ma tean päris kindlasti, et kaugem unistus on teha blogist natukene selline, mis läheks pere-ja beebiblogide alla. Seda aga täna planeerida pole võimalik ja vaid elu näitab, millal see juhtub. 
Mulle meeldiks, kui lugejaskond kasvaks veelgi, et saaksin kõikidega erinevatel teemadel jutustada. Mul oleks superhea meel tänu blogle saada mõni supervinge sõbranna, sest maailm on lahedaid inimesi täis ja blogimaastik on hea võimalus kellegagi tuttavaks saada, ma arvan. 
Konkreetsemaid plaane, ootusi või eesmärke mul pole. Ma tahan olla järjepidev, alati aus ja siiras. Ma ei taha kunagi enda blogis pesta kellegi musta pesu. Tahan, et mul oleks iga kell meeldiv siia kirjutama tulla ja teil hea meel peale postituse lugemist. 

Kaks tundi peale postituse alustamist olen jõudnud lõpusirgele. Olen õnnelik, et mul on võimalus seda blogi pidada ja tänulik, et on inimesi, kes tahavad ikka ja jälle siia tagasi tulla. Mul oleks superhea meel, kui lisaks EBAle toimuks veel üritusi, mis blogijaid kokku tooks. Rohkem selliseks jutustamiseks ja tutvumiseks. Ühes blogigrupis oli kunagi üleval piknikuidee - teeme ära? 
Auhinnakottide sisu. Ma pole eluski midagi paremat nuusutanud, kui see Saku Läte kirjaga huulepalsam, vau! 

Comments

Popular Posts