10 June 2019

"Appi, ma ei jõua kunagi õigeks ajaks!" ehk natukene Eesti Blogiauhindadest

Täna hommikul ärkasin ehmatusega natuke peale üheksat üles, kuna olin unes näinud seda, et ma lihtsalt ei jõua mingi valemiga Eesti Blogiauhindade üritusele. Huvitav, et ma üldse midagi sellist nägin, sest tegelikult ma ei mäleta, et ma oleksin eile üldse sellele mõelnud. Või midagi vist ikka mõtlesin kah?

Uni nägi välja selline, et ma justkui oleksin olnud juba EBA üritusel, aga samas ka kuskil tantsuetendusel. Mäletan, kuidas ma olin hullult närviline, et EBA hakkab kohe peale ja ma tahan ju kõiki teisi blogijaid näha, aga mul pole veel riidedki vahetatud, et sinna minna... Ma lihtsalt jaurasin terve unenäo vältel. Aina kiirustasin kõiki takka, et me juba liikuma hakkaksime. Kui peale pikka õiendamist järsku kuidagi koju jõudsin, oli kell juba kuus läbi ja noh, sel kellaajal avatakse päriselt ka laupäevasel üritusel uksed. Riided vist olin ma juba vahetanud, kui äkitselt avastasin, et kingad, mida ma kindlasti õhtul kanda tahtsin, on maal! Ja mina olin Tallinnas! Jäämas hiljaks üritusele, mida ma väga kaua oodanud olin. Uni lõppeski sellega, et kui üritus oli täies hoos, siis mina laamendasin ahastuses kodus. Täpselt nii, nagu seebikates ikka laamendatakse. Panin kogu käe kapile ja tõmbasin asjad dramaatilise hooga põrandale... kuni ma silmad avasin.

Mul pole aimugi, millest selline unenägu tingitud oli. Ehk sellest, et mul on ainult üks riietuse mõte, mis läheks kokku teemaga "shine bright like a diamond," mis on siis Eesti Blogiauhindade ürituse dresscode. Samas pole selline laamendamine üldse minu moodi. Kunagi teismelisena mõtlesin küll, et ahh, viskaks midagi maha puruks, nagu seebikates, aga mina ei viitsiks ealeski seda pärast koristama hakta. Mingeid kilde või mida iganes.. Õnneks! :D Vahepeal on laiskus hea asi ka.
Tegelikult on üks põhjus ka, miks ma selle unenäo kirja tahtsin panna. Nimelt tahtsin rääkida natuke sellest, millised on minu eelarvamused seoses üritusega ja miks või kuidas ma üldse otsustasin osaleda. Siis oleks justkui sissejuhatus tehtud sellele postitusele, mida ma ilmselt peale EBA õhtut kirjutada kavatsen. Noh, emotsioonidest ja kõigest.

Ma ei ole kunagi eelnevatel aastatel Eesti Blogiauhindade jagamisel osalenud ega ka üritusel kohal käinud. Arvasin alati, et olen selline väiksema publiku blogija, keda loevad ainult tuttavad. Ega ma pikalt polegi sellel teemal peatunud, et kas ise osaleda või mitte. See pole olnud isegi mitte küsimus. Ka sel aastal ei olnud. Alguses.
Aprilli lõpus võtsin üheks päevaks üle Eesti blogijate Instagrami (link), kus keegi minult küsis, kas ma osalen. Minu kindla "ei" peale uuris juba paar inimest rohkem, et aga miks mitte. Ma ei osanud sellele vastata. Kirjutasin oma parimale sõbrannale, et mis tema arvab. Ta kiitis idee heaks. See julgustas mind juba sellele natuke pikemalt mõtlema. Viimase tõuke andsid aga kõik need vinged inimesed, kes tol aprillikuu päeval mulle ilusaid kirju ja tagasisidet kirjutasid. Sel hetkel mõtlesin, et "aga tõesti, miks mitte?" ja registreerimise avades panin ka oma Suhkruprintsessi kirja.
Millised on aga minu emotsioonid (ja eelarvamused?) enne laupäevast üritust? Head! Eelnevatel aastatel on mulle kahjuks silma jäänud palju negatiivseid postitusi, mis peale EBAt kirjutatud on. Kuna aga ma ise ei ole kunagi üritusest osa võtnud, ei lase ma ka teiste arvamusel enda (eel)arvamust kujundada. Mulle tundub, et ma olen lihtsalt nii ootusärevuses kogu sellest mõttest, et ma näen blogijaid päriselt ja saan end natuke üles lüüa. Ma ei lähe kohale eelarvamuste või mingite X-ootustega. Ma lähen kohale, et täiel rinnal nautida kõike seda, mis toimuma hakkab. Ma ei jõua ära oodata, ausõna!

Igaks juhuks mainin veel nendele, kes EBAga kursis pole, mis laupäeval toimuma hakkab. Nimelt registreerisid erinevates kategooriates suur hulk blogijaid end Eesti Blogiaugindadele. Hiljem sai tervelt kuu aja jooksul oma lemmikule hääle anda ning tulemused selguvadki juba sellel laupäeval. Selguvad kõikide kategooriate (aasta uustulnukas, arvamusblogi, suure ja veel suurema lugejaskonnaga elulised blogid, reisiblogid, ilu- ja moeblogid, kasulikud blogid, kodublogid, kokandus- ja terviseblogid, kultuuriblogid, noorteblogid, loomeblogid, pere-ja beebiblogid, spordi- ja trenniblogid +  veel neli auhinnalist arvestust) võitjad. Veel toimuvad intervjuud erinevate blogidega, kus saab oma lemmikutele küsimusi esitada, nendega pilte teha ja lihtsalt terve õhtu nautida üritust, inimesi ja muud.

Mina ise väga loodan, et mul õnnestub jutustada nii mõnegi laheda kaastegijaga, teha rohkelt pilte ja nautida tervet õhtut! Pärast ehk edasi tantsimagi minna. Kellel veel see tantsu-plaan peale EBAt peas tiirlemas on?

Ühte asja loodan ma veel. Nimelt seda, et unenägu jääb unenäoks ja mingit riide- või ajadraamat päriselt ette ei tule. Kui aga mind terve õhtu näha pole, korjan ma siiski ilmselt kodus neid kilde ja katkisi asju, mille ma olen dramaatiliselt põrandale loopinud..

..ma lähen vaatan igaks juhuks nüüd kohe, kas mu kingad on ikka linnas, et eelnimetatut vältida.
EBAni!

No comments:

Post a Comment