Lõpuks ometi! Lõpuks ometi, ma ütlen!

Jah! Lõpuks ometi! Seda võiksin praegu südamerahuga mitme asja kohta öelda.

Viimased nädalad ja viimased päevad olen ma ülipalju aega veetnud arvutis oma bakalaureuse lõputööd tehes. Ma istusin isegi esimest korda elus mitmel päeval tundide viisi ülikooli raamatukogus, kuna seal on vähem segavaid faktoreid. Lõpuks ometi tundub, et ma olen jõudnud sinna punkti, kus homme annan printerisooja lõputöö ülikoolile üle. Lõpuks ometi! Kuna ma olen just see inimene, kes jätab kõik viimasele minutile, sest noh, aega ju veel on, tundub nüüd valmis töö eriti utoopiline. I DIIIIIID IT!!!!  Nüüd on vaja see veel ühe kuu pärast ära kaitsta ja ongi tehtud! Mu käed miskipärast värisevad ja miskipärast ma veel sada protsenti pole kindel, kas ma näen und või mis minuga toimub *hoian hinge kinni, et keegi mind ei näpistaks.. või just näpistaks ja ma veenduksin, et päriselt ja lõpuks ometi!* 

Mina rõõmsalt tööpäeval ühest koolist teise sõitmas (tegemas pilti kuidas kohe sõitma hakkan haha)

Lõpuks ometi number kaks tuleneb eelmisest lõpuks ometi'st. Ma saan raamatuid lugema hakata! Ma pole kunagi väga suur lugeja olnud, kuigi ma vist isegi väga tahaksin olla. Põhikoolist alates hingas mul kuklas ainult mõte kohustuslikust kirjandusest. Kui ma vaatasin mõnda raamatut, mille ma ise tahaksin valida ja läbi lugeda, tundsin jälle seda kohustusliku kirjanduse hingamist.. Ma ei saa ju lugeda midagi, mis mulle meeldib, kui ma tean, et tegelikult p e a n lugema hoopis õpetaja poolt etteantud asja - nii mõtlesin vist gümnaasiumi lõpuni välja. Kogu see teema ilmselt viiski mu lugemisest kaugele eemale ja just selle tõttu ei taha mina sama asja teha. Ma tahan, et õpilased saaksid lugeda, sest nad tahavad! Muidugi on teatud klassides mingid klassikad ja autorid, mida peab lugema, aga mitte alati. Mitte igal veerandil, ma leian. Pealesunnitud kirjandusega viiksin ma õpilased raamatuarmastusest täpselt sama kaugele nagu mind viidi. 

See selleks! Igatahes on neli aastat ülikoolis üsna sama asi olnud. Kuna eesti keele õpetajaks eraldi õppida ei saa ja kirjandus sellega automaatselt kaasas käib, on seis sama olnud. Alati on olnud mingid kirjanduse kursused, kus on kohustuslik kirjandus (ka muudes ainetes tegelikult). Vahepeal oli isegi igaks nädalaks 2-3 raamatut lugeda! Lõpuks ometi on nüüd aga minu aeg! 

Viisin eile kodukoha raamatukokku tagasi kõik kümme ülikooli jaoks laenutatud raamatut ja haarasin endale neli uut kah! ISEENDALE! Sest ma ise tahtsin! Ma ise tahan lugeda ja ma saan, sest mitte ükski kohustuslik kirjandus ei hinga mul kuklas. See on hea tunne! 

Siinkohal olen ma avatud kõigile soovitustele raamatute osas! Meeldib rohkem selline romantika värk või hoopis midagi stiilis kuidas end motiveerida või kuidas olla õnnelikum. 

Lõpuks ometi hakkas mai. See on tingimata minu lemmikuim kuu aastas. Sel aastal tuli sellega koos ka midagi, mille üle ma väga põnevil olen. Blogiauhinnad! Nimelt osalen ma sel aastal esimest korda oma Suhkruprintsessiga Eesti Blogiauhindade jagamisel ja kandideerin eluliste blogide all. 

Kui ma hommikul Elmar minu poolt hääletama läks (on armas peika, eksole, haha), siis küsis ta, et kas ma ka juba hääletasin. Ei. Minu plaan on ühel ilusal maikuupäeval maha istuda, võtta ette kõikide osalejate blogid ja ükshaaval nendega tutvuda. Ma ei taha häält endale anda ja ma ei anna ka (kuigi kui keegi seda teeb, siis minumeeles mega ok!). Ma tahan leida uut lugemist! Ma tahan anda oma hääle kellelegi, kes mulle hullult meeldib ja kuna enamust osalejatest ma ei tea, siis tahan, et teaksin! 

Näiteks avastasin ma ükspäev täiesti kogemata ühest blogigrupist Facebookis Getteri blogi (LINK!) ja see on nii lahe! Ma naudin iga tema kirjapandud rida ja ütlesin talle ka seda woho! Minu arvates võiksime üldse rohkem häid asju välja öelda, mitte ainult oma peas mõelda. Väikese positiivse sõna jagamise võim on meeletu ja võib kellegi päeva paremaks muuta! Ja just selliste avastuste pärast tahan ma süveneda ja alles siis oma hääled anda. 

Teile ma ütleksin sama: mine ja uurige osalejaid! Andke oma lemmikule hääl, olgu selleks siis minu Suhkruprintsess või misiganes muu blogi. Mine ja ütle blogijale päriselt ka, et sulle hullult meeldib! Nii saab iga tegija indu juurde. 

Hääletada ja blogidega tutvuda saate siin: https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Nüüd aga lippan ma oma õhtusööki sööma - šampinjonid sinihallitusjuustuga! Kui tervislik toit saab selline olla siis wow! Selle retsepti susserdasin endale Orgu asemel Fitlapist, hihi! 

  Proovin alati ja igal võimalusel lõunad karbiga kaasas vedada, et mitte rajalt kukkuda. Sel päeval käisime sõbrannaga talle pulmakleiti valimas ja einestasime Tammsaarepargis päikese käes ja lillede keskel - nii mõnus oli! 

LILLED - MINU MAAILMA LEMMIKUIMAD ASJAD! Emps näiteks korjab mulle alati sünnipäevaks sületäie kullerkuppe.. mis tuletab meelde, et mul on juba varsti 23. sünna!