Seisin täna oma hirmuga silmitsi ja sain viie euro eest hamstriks

Olen praegu dilemma ees: kas alustada postituse kirjutamist sellest, miks ma pealkirja ei kirjutanud euro asemel euri või sellest, missugune suur foobiate pagas mul tagataskus on..

Agaaaaa... austan siis algusest. Nimelt oli täna hommikul Elmari raadios külas Killu Mei, kes rääkis sellest, missuguseid õigekeeleapsakaid ta raha teemal täheldanud on. Vist esimesena mainis ta seda, et inimesed kasutavad sõna euro osastavas käändes (mida?) euri. Ma olen alati eeldanud, et kõik, kes seda viimast varianti kasutavad (ka mina), kasutavad seda kui slängi.. mitte aga kui kirjakeelset euro - euro-euri. Tema jutust ma aga nii aru sain, seega eesti keele õpetajana olen ka siis eeskujulik (vähemalt selle postituse pealkirjas, hihi). 

Teiseks sissejuhatuseks mainin, et ma olen üks suur foobik. Ma kardan linde, kloune ja kitsaid ruume. Ma kardan elusalt maetud saada (ok, ma ei arva, et see päriselt juhtub, aga kui ma sellele mõtlen, tekib täielik paanika! Tänan, kunagine Hirmufaktori saade!). Kogu see mainitud loetelu tähendab, et mul on ornitofoobia, koulrofoobia, klaustrofoobia ja tafefoobia. 
Jõuda aga plaanisin ma sinna, et suurim hirm, mida ma oma õudusunenägudeski näen, on hambaarst. Hammaste ravimine. Ma näen tihti unes, et mul kukuvad esihambad ära ja siis.... noh. Ma tegelikult ei taha sellele mõeldagi.:D Aga see teeb minust ka odontofoobi! 

Umbes aasta ja natuke tagasi oli mul SUURIM ÕNN saada tarkushamba põletik. Ma teadsin küll, et kolm naljast end välja upitavad nagu kevadised lillekesed (mega liialdus!), aga ma üritasin ignoreerida mõtet, et nendega peab tegelema. Kui ma siis oma hammast juba paar päeva valutanud olin, katkes kannatus ja silme ette tuli pilt kesklinnas mäe peal ilutsevalt Kaarli Hambapolikliinikust. Kuna ma ei olnud varem Tallinnas selle teemaga tegelenud, valisin ma koha, mis tundus... uhkem? Mitte mingi suvaline koht vaid ikkagi seal kesklinnas ja mäe peal. Sinna minnes mäletan hästi, kuidas peale röntgenpilti ahhetas mu arst, et juured on väga krussis ja mingi hammas on lõualuu taga kinni ja seda saab ainult operatsiooniga eemaldada. Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. Minu rahustuseks ta muidugi ütles, et kui olen vamis elama elu nii, et aastas korra võib põletik tekkida ja kannatagu ma ära, siis nagu eemaldama midagi ei peaks. Muidugi juubeldasin ma maailma otsa ja tagasi, sest MA EI PEA KEERDUS JUURDE JA LÕUALUU OPPIMISEGA TEGELEMA! 

... kuniks selle aastani, kui tore põletik mind jälle kimbutas. Meenutasin Kaarli kliiniku arsti sõnu, et see on normaalne ja peab vaid ära kannatama. Aga ma ei suutnud. Sinna ma enam tagasi minna ei tahtnud, kuna ei tekkinud otseselt meeldivat tunnet ja äsja jooksis telekas ka see "Minu imeline muutumine". Seal tehti kõik hambatööd Maxilla Hambakliinikus ja see oli JULGUSTAV! Kui naine, kelle suu peaaegu tühjaks tõmmatakse, ütleb peale seda, et "polnudki nii hull" - valisin Maxilla ja panin aja kirja! 

Sain oma arstiks maailmatoreda naise. Ta suhtus minusse hästi ja rääkis kohati nagu kaheaastasega. MA ARMASTASIN SEDA! Hetkel, kui sa oled hirmust püksi tegemas, on hea, kui keegi sulle aina korrutab, et hullu pole midagi ja ära karda jne. Igatahes peale seal röntgeni tegemist ei küsinud ta minult, kas ma tahan tarkushambaid alles jätta, nagu Kaarlis küsiti. Hoopis ütles ta nii "Kolm tarkushammast - kõik vaja välja tõmmata!" Mitte just jutt, mida üks hambavaluga hamba-põdik kuulda soovib. (Siia juurde veel räägin, et kui sama arst mulle pärlipesu tegi, siis terve aja ta rääkis mulle, kuidas tema kass kunagi maalt tädi juurest 25km üksinda Tartu koju tagasi tuli peale seda, kui isa oli ta portfelli täis pissimise eest kodust välja kihutanud.. see tegelikult täiesti suvaline jutt ajas mõtted hammastelt eemale ja selle eest tuhat tänu!)

Pikk sissejuhatus, aga lõpuks jõudsin tuumani. Tänase ilusa päevani. Ilma mõttes ainult muidugi ilus, sest täna oli see päev, kus ma läksin oma saatusega silmitsi seisma. Täpsemalt silmitsi seisma arstiga, kes mulle ülevalt alla lambiga suhu vaatab ja valib ühe hamba väljatõmbamiseks. Ma isegi ei teadnud, kas pean siis oma keeruliste juurte või halva lõualuu pärast muretsema.

Igatahes jõudsin kohale ja sain isegi 15 minutit varem sisse. Kohe uuris arst, millist kolmest ma esimesena soovin eemaldada. MA EI TEA! SEE MIS KÕIGE VÄHEM VALU TEEB! VÕI MA LÄHEN TEGELT KOHE KOJU, LÜKKAME EDASI! Tegelikult naeratasin vaikselt ja ütlesin, et valigu ta ise. Peas mõtlesin ainult kõrvaklappidest, mis kaugel kotis olid. Netist lugesin, et kuna kangutamise hääl on nii hull, siis soovitatakse samal ajal muusikat kuulata.. aga ma ei julenud seda arstile isegi mainida. Peale paari sekundit teatas arst, et minu nõusolekul eemaldaks ta kaks hammast korraga - vasakpoolse ülemise ja alumise. OKEI! Kuna ma alati mõtlen, et halvad asjad tuleb esimesena ära teha, et asi rutem läbi saaks, nõustusin. 

Sain neli süsti. Süsti ma ei karda. Vähemalt midagigi siin maamunal, mida ma oma foobiate nimekirja lisama ei pea. Samal ajal jalutas üks noor meesarst ka sisse ja jäi sinna minu naisarstidega juttu puhuma. Kui ma aga kullavärvi raudkangi enda poole lähenemas nägin, siis mõtlesin.. ma isegi ei tea mida. Äkki palusin jumalat, et hambanärvid oleksid sirgu läinud või et miks see meesarst sinna lihtsalt jutustama tuli või et milline hamster ma varsti välja näen..

KÜMME SEKUNDIT

"Valmis!" 

Tegin silmad lahti ja oma pooleldi invaliidse näoga proovisin arusaadavalt küsida, et ausalt v? Ma nägin reaalselt seda kangi ja järgmine sekund oli "valmis!".  JA OLIGI! MINU JUBEKÕVERAD JUURED JA LÕUALUU TAHA KINNI JÄÄNUD TARKUSHAMMAS. Midagi sellist tegelikult ei olnud ja ma ei saa aru, miks mulle seda Kaarlis räägiti. Ma kartsin täiesti ilmaasjata! Arst ise ka imestas, et mu hambad nii kergesti välja vupsasid, aga nii läks. Kui ma selle paari sekundi jooksul eelnimetatud asjadest jumalat palusin, siis nüüd ma vist usun temasse.:D 
Ma olin kabinetis umbes paar minutit ja väljusin siis suure naeratusega, mida ehtis üks suur hamstripõsk. Mõtlesin juba, kuidas ma kahe päeva pärast bakatöö eelkaitsmisel žürii poole parema küljega olen, et mitte kahtlane välja näha. Hamster ja lõpetab ülikooli?!

Igatahes siin ma nüüd istun. Kartsin, et olen selleks ajaks söönud kümme valuvaigistit, lasnud Elmaril end varbast näpistada, et hambavalu asenduks suurema varbavaluga. Kartsin, et olen umbes selline, nagu see rohelise särgiga koopaorav "Alvin ja koopaoravad" filmist.  AGA POLE! Mu paistetus on põhimõtteliselt olematu ja ühtegi rohtu ma ka söönud pole. Kuidas mul nii hästi läks? Ah?

Tagatipuks veel see viie euro selgitus pealkirjas. Nimelt pidin ma kahe hamba eest maksma täpselt viis eurot (mitte euri, eks!). Haigekassa nii väga tahtis minu eest maksta. 
Ei, tegelikult pole mul aimugi, miks ma see õnnelik olen, kes ei pidanud vähemalt 200eurist arvet tasuma, aga ma olen selle ees tänulik! Vägagi!


Millised on teie kogemused tarkushammastega?

Nii ma siis tupsutasin oma paistes põske, rätikus seavälisfilee viil. Aga vist aitas!

Comments

Popular Posts