11 April 2019

11. APRILL: kui Murphy seadus mängu tuleb ja kuidas ma eile õnnest nutsin

Istun praegu jalad pisikesel diivanilaual, maasikakauss kõrval oma kodus ja kuulan taustaks päeval nägematajäänud seebikat. Tänane päev oli päris väsitav ja.. ootamatu!

Nimelt olen ma juba pea neli aastat oma armsa punase sülearvutiga töö, kooli ja kodu vahel rännanud. Sain oma esimese läpaka gümnaasiumi lõpuks, et siis ühikasse kolides oleks võimalik ülikoolivärki ka teha. Woho, mu armas esimene läpakas oli täpselt sama suur ja raske, nagu... lauaarvuti! Okei, tibake liialdan, aga suur ja raske oli see küll. Kuna olen alati lauaarvuti usku olnud, palusin ka siis võimalikult suurt, kui juba kinkimiseks läheb.

Viimase kuu jooksul lülitas arvti end ise välja ja enam sisse ei läinud. Esimese juhtumi aitas lahendada aku eemaldamine ja siis tagasi panemine, teise olukorra lahendas lihtsalt aeg (paar päeva ei näppinud ja järsku läks tööle).. kuni eelmise nädalani. Tahtsin hakata blogi kirjutama.. ja tahtmiseks see jäigi. Arvuti käima ei läinud.. ja kohe mitu päeva ei läinud. Võtsin selle just in case maale kaasa, et kui tähtede seis peaks soosima, hakkab see äkki järsku jälle tööle. Kui aga selle nädala esmaspäevani seda ei juhtunud, viisime arvuti parandusse. Raske on õpetajana tööl olla, kui ekooli ei saa täita ja seda peab tegema telefoniga. Tunnid aga peab kirja saama, õppimise ja hinded kah!
Niisis polnud mul muud võimalust, kui kõik vajalikud toimingud telefonis teha ja jääda ootama remondimehe kõnet, et noh, tule nüüd oma läpakale järgi, kõik korras..
Selle asemel sain täna TLÜ raamatukogus lõputööd kirjutades empsilt kõne, et arvuti emaplaat oli SULANUD? ja jääb üle vaid uus arvuti soetada..
JUST SIIS, KUI MUL ON ARVUTIT KÕIGE ROHKEM VAJA! BAKATÖÖ! Just praegu! Murphy! Või oli hoopis see märk mulle tähtede seisu poolt, et peaksin oma tagumendi raamatukokku arvutisse vedama.. sellises keskkonnas on ju töö parem kui kodus, kus Sultani paitamine on tähtsam kui autorile viitamine või seebikast tuleb just üks huvitav koht. See oleks kindlasti huvitavam, kui.. noh.. bakatöö. Saate ju aru küll! :D

Lõppes see asi sellega, et peale kahetunnist loengut ja viietunnist raamatukogus töötamist pidin minema uue arvuti jahile. Käisime Kristiine Euronicsis ja saime nii vinge konsultandi endale, et see muutis arvuti valimise nii lõbusaks. Me käisime kolme leti ümbes vist umbes tunnikese ringi. Meid aitama sattunud kutt oli ilmselt meievanune, megatark ja megalt meie huumorisoonega sarnane! Mulle meeldis, et kogu tunniajase pullitamise ja itsitamise suutis ta meile tegelikult mitut arvutit läbi ja lõhki tutvustada, tuua välja kõik head ja vead ning lõpuks meid õige arvutini suunata. Äkki jõuab see jutt isegi selle müüjani, kuna Eesti on ju tõesti nii väike, et kõik tunnevad üksteist.
Kokkuvõttes tahtsin ma lõpuks jõuda selleni, et hea teenindus on miljonit väärt! Ma oleksin kindlasti mõelnud ka muudesse poodidesse vaadata, aga kui teenindaja oli oma ala staar ja eelkõige supertore inimene, me seda ei teinud.


Üks asi on veel, millest ma tingimata teile rääkida tahaksin. Jah, see on see postituse pealkirja teine pool.. ja jah, kuidas ma eile õnnest nutsin.
Nimelt on Instagrami tekkinud hiljuti uus konto @eestiblogijad, kus iga päev võtab erineb blogija konto üheks päevaks üle ja võtab jälgijad terve päeva vältel endaga kaasa.. ja vastab lugejate küsimustele.. suhtleb nendega. Eile sain selle võimaluse mina ja nii ma tegin väikeseid videokesi ja pilte oma tööpäevast (mis kestis kaheksast poole seitsmeni).. Hiljem hakkasin rohkem küsimustele vastama..
Igatahes avastasin ma ühel hetkel, et üks minu lemmikblogija on otsustanud mind jälgima hakata! Järelikult ta tunneb huvi, mis ma teen? Talle meeldib see? Ma olin nii rõõmus! See on kuidagi nii suur au, kui inimene, keda ma imetlen, minu vastu nö huvi üles näitab.
Järgmisel hetkel hakkas tulema nii palju armsaid sõnumeid ja tagasisidet nii minu kui ka minu blogi kohta. Ma olin nii rõõmus ja elevil, et tundsin, kuidas mu põsed juba õhetasid. Ma imetlen alati seda, kui võõras inimene võtab selle aja, et kirjutada teisele võõrale inimesele midagi ilusat.. Wow! Girlpower! 
Lugesin järjest Elmarile ka kõike ette ja lihtsalt korrutasin, kui õnnelik ma olin. Nii liigutatud. Siiralt!
Ühel hetkel kirjutas ka minu LEMMIKUIM blogija maailmas, et ma tundun nii tore ja ta leidis minu näos uut jälgimist! Ma tundsin end täpselt selle väikese tüdrukuna, kellele tema lemmikkuulsus kogemata otsa vaatab või "Tere" paotab. Just sel hetkel lõik kõik head emotsioonid peapeal kokku ja lihtsalt pisarad hakkasid jooksma. ÕNNEST! Vaadake, kui palju võib korda saata üks hea sõna. Me ei tea iial, kui suur võim meie sõnadel on. Ka headel!
Siin on mõned armsad kirjad, mis mulle eile saadeti. Olen nii tänulik!

Eile kerkis üles ka küsimus, kas ma osalen Eesti blogiauhindadel. Esimene vastus oli automaatselt ei, sest ma ausõna pole kunagi mõelnud ise osa võtta. Siis aga küsiti, et miks ja tegelikult ju nagu võiks.. Peale seda hakkasin isegi mõtlema, et eelnevatel aastatel on alati huvitav olnud võistlusel silma peal hoida.. lugeda lõppürituse kohta kõiksugustest blogidest. Miks mitte sel aastal ise sellest osa saada? Ma ei jahi võitu, sest olen piisavalt kaine mõistuse juures ka praeguse suure väsimusega, et kui juba võtab osa üle saja blogi, on nende hulgas TÕELISI PÄRLE! Ma ise jälgin juba mitmeid blogisid, et ma isegi tahaksin kõigile neile oma hääle anda. Ma olen superrahul ka ühe häälega, mille mu parim sõbranna mulle anda lubas, hihih.:D Igatahes olen ma Suhkruprintsessi juba EBAle ära registreerinud ning hääletus kestab terve mai kuu. Ma olen nii põnevil ja ootan juba seda lõppüritust. Ootan, et oma lemmikuid blogijaid päriselt näha ja kogu melust osa saada esimest korda mitte ainult kirjapandud ridu lugedes!

 Mina olen see inimene, kes iga päev ilmateadet vaatab ja siis ilusaid ilmasid ootab. Tänaseks lubas tegelikult ainult pilvi ja madalaid kraade, aha on üllatust! Silmi avadel paistis päike otse voodisse ja taevas oli helesinine! See oli hea üllatus! 
  Kui käia väljas söömas ja mitu magustoitu jääb silma, siis jumal hoidku - TELLI MÕLEMAD! Nagu mina tegin, hihi! 

 Elmar tahtis minuga machivaid pükse osta ja noh whatever makes you happy, man! 

No comments:

Post a Comment