21 June 2018

21. juuni: Peikast saigi päris mehaanik

Nagu ma eelmises postituses mainisin, meeldivad mull igasugu tähtpäevad ja sündmused, sealhulgas lõpetamised. Praegu Instagramis kerides lendavad mu silmadest südamed - kõik on nii kaunid ja õnnelikud. Täna oli lõuks ka Elmari lõpetamine, mida mina umbes tuhat korda rohkem ootasin kui tema ise.

Kuna kõige rohkem olen mina käinud Järva-Jaani kooli lõpetamistel, mis kõik on alati väga isiklikud ja armsad, olengi ma just sellise lähenemisega harjunud. See on meeldejäävam nii lõpetajale endale kui ilusam kuulata ja vaadata saalisolijatele. Tallinna Tööstushariduskeskuse lõpuaktus, kus me täna käisime, kindlastis selline polnud. Polegi reaalne mitme klassikomplekti inimesi iseloomustada või tema poole isiklikult pöörduda. Sellegi poolest oli see aktus kuidagi.. meeldejääv!

Kui kell oli paar minutit üle kolme liikunud ja hümn lauldud, alustas oma kõnega kooli direktor. See kõne oli väga pikk - vist isegi üle 20 minuti. Õnneks polnud see üldse sisutühi vaid suutis vist puudutada kõiki maailma teemasid, alustades Delfi küsitlustega ja lõpetades perekonna, sõprade ja hinge tähtsusega. Rääkis ta näiteks, kuidas Delfi küsitluses 15% inimestest vastas, et lõpetajale oleks hea kinkida soojamaareis, ja siis ise irooniliselt naerdes, et loodetavasti keegi ka selle kingituse saab. Veel rääkis ta sellest, kuidas inimese elu on justkui žongleerimine viie palliga: töö, perekond, sõbrad, armastus ja hing. Ta ütles, et töö on justkui kummipall, mis maha kukkudes varsti jälle üles põrkab. Teised pallid aga, nagu ta ütles,kukkudes mõranevad või lausa purunevad igaveseks. Armas mõte, või mis!
Aga enamus ajast käis direktori jutust läbi see, et noh, teeme asja kiiresti ära, kes ikka enne jaanipäeva kaua viitsib kuskil üritusel istuda

Siis peale tunnistuste jagamist sai sõna ühe kursuse lõpetaja ja vist, kui ma õigesti aru sain, kõikide õpilaste esindaja. See kõne oli päris humoorikas ja täitis terve suure saali paar korda naerupahvakuga. Kutt oli ilmselgelt esimest korda avalikku kõne pidamas ja nagu direktor hiljem mainis, siis Iga esimene kord on hirmus, aga edasi saab vaid paremaks minna. Tal oli ette kirjutatud kõne, mida ta üritas maha lugeda, aga kuna närv sai võitu, hakkas ta seal hoopis trikitama, edasi ja tagasi kõndima ja publikut oma kohmakuse ja naljadega naerutama. Lõpuks, kui ta oma klassijuhatajale kursuse poolt Rahva Raamatu kinkekaarti üle andis, siis tuli tal üle huulte hoopis selline tore lauseke:"Nii, õpetaja, siin on meie poolt teile kinkekaart. Kindlasti on igal õpetajal mõni raamat, mida ta lugeda tahab.. või areneda.." See oli kohapeal kuulates nii naljakas, et tore awkward punkt tema kõnele.

Mõtlesin kohe ise meie põhikooli või gümnaasiumi lõpetamisele. Ma isegi ei mäleta, mida me täpselt kokku kirjutasime, aga õnneks mina kõnet pidama ei pidanud. Sealt edasi rändas mu mõte sellele, et õnneks õpetajad ei pea kõnesid pidama.. ja sealt edasi, et esimese klassi õpetaja peab alati Jaani koolis laval kõne pidama või vähemalt paar ilusat sõna ütlema. Selle mõtte juures kujutasin ma peas ette, et just mina saaksin kunagi enda tiiva alla esimese klassi ja mida ma siis ütleksin.. oi, mul on peas vähemalt mitu kõnet nüüd.. niiet.. klassi, palun, hihi!

No comments:

Post a Comment