Minu ideaalkaalu lugu ehk -18kg
Oma peas olen ma sedasama postitust kirjutanud umbes kolm tuhat korda ja iga kord on see tulnud täiesti erinev eelmisest. Mul on väga palju mõtteid, teemasid ja lähenemisviise sellele, kuidas see postitus peaks sündima ja milline lõpuks välja nägema. Mul on isegi umbes viis erinevat teemat selle kohta, kuidas see postitus peaks algama ja missugune sissejuhatus olema saab, aga eks näis. Teen nii, nagu sõrmed parasjagu klahvidele vajutada soovivad.
Esimeseks, enne kui ma asja kallale asun, tahan ma kindlasti mainida, et ma pole mingine toitumisteadlane või kaalulangetus...keegi, ma lihtsalt räägin ausalt loo sellest, kuidas mina oma unistuse kaalu püüdsin, mida proovisin ja kuidas vahepeal läks. See on minu kui täiesti t a v a l i s e inimese lugu.
Ma ei ütleks, et ma olen alati olnud see "paksuke," vastupidi, nooremana olin ma isegi väga kõhna. Sellegi poolest mäletan oma muret kaalu üle juba väga noorema. Kuna olin enda klassi tüdrukutest kõige pikem, siis loogiliselt võttes kaalusin ka rohkem. Mäletan ideaalselt, kuidas olin kurb ega suutnud uskuda, et mina kaalun 32kg ja mu klassiõed alla 30 (täiesti algklassides) või kuidas mina kaalusin 45 ja teised tüdrukud 39. Kuigi tol hetkel, nagu ma ütlesin, ei olnud ma ülekaalus ega suur, jäid need kaalunumbrid mulle siiski miskipärast tugevalt meelde.
Ma pole kindel, mis ajast saati ma oma mõtetes selle kaaluga päriselt võitlen, kuna tundsin end lõpuks "paksemana", aga see algas ilmselt põhikoolis. Mäletan hästi, kui minu suureks rõõmuks pandi mind esimest korda elus paarirühma tantsima.. ja suure õnne asemel hakkasid mul vaikselt pisarad voolama ja esimene mõte oli "ma pean alla võtma..poiss peab minuga ju tõsteid tegema hakkama.." Kuigi ma nautisin igat hetke tantsides ja selles rühmas olles, oli minu ebakindlus alati minust suurem. Rikkusin ilmselt nii mõnelgi korral teiste tuju, kui jälle esimese korraga ei julgenud tõstet teha, või isegi teise korraga. Siinkohal suur aitäh mu paarilisele, kes kunagi ei öelnud, et ta ei jõua, vaid ikka "teeme ära!" ja ka teistele, kes vahest väid isegi peale proovi meiega tõsteid harjutama ja mind julgustasid. Aitäh! Tunnete end ise ära!
Järmine eredam mälestus on mul 12. klassi jõuluball, kus mu klassivenna ema mulle maailma ilusaima maani punase ballikleidi õmbles. Kuna see oli siidist, pidin ma karmi vaeva nägema, et see minu viimasel ballil mind pigem kaunistaks kui tooks esile ebakindlamad kohad.
Siis mäletan ma suurepäraselt seda, kuidas ma aastaid endale kinnitasin, et kui ma saan endale peiksi, siis hakkan ma tema pärast tervislikumalt toituma ja kaalust alla võtma, et tema kõrval hea välja näha. Ma mõtlesin seda umbes nii kaua, kui ma Elmariga päriselt kokku läksin. Siis leidsin ma endale selle inimese, kes armastab mind olenemata minu kaalunumbrist. Õnneks või kahjuks tundsin ma siis, et äkki ma siiski ei pea pingutama hakkama tervislikuma mina nimel.
Tallinnasse elama tulles ja ühikaelu proovides olid esimesed kilod kohe kerged tulema.. ja siis kõik need järgmisedki.. ja isegi ühikast välja Elmariga kokku kolides hakkasid need pisikesed rasvakesed minus kogunema.
Kui ma jätan vahele kõik need miljonid (!!!) korrad aastate jooksul, kui ma üritasin kaalust alla võtta ja asun kohe asja juurde, siis toimisin ma järgnevalt. Umbes kaks aastat tagasi tellisin ma Marek Kalmuse kavad, kuna nägin tema kavade sooduspakkumist Facebookis. Tellisin ja asusin järgmisel päeval kohe asjakallale. Tegin umbes kuu kuni saavutasin jõuludeks -5 kg. Peale jõule ma muidugi sain jälle nö toidu maitse suhu ja läksin oma teed, jättes kavad ja võttes juurde +7 kg. Aprilli alguses sain ma aru, et tahaks ju sünnipäevaks ilus välja näha. Otsisin Kalmuse kavad jälle üles ja asusin veel motiveeritumalt tegutsema. Sünnipäevaks ehk pea kahe kuuga sain ma need seitse kilo jälle kaotatud, kandsin oma sünnipäeval liibuvat kleiti ja olin rahul. Siia aga sain sünnipäeval jälle selle magusama ja keelatuma toidu maitse suhu ega suutnud enam kava järgi toimida. Järgesid ilusad peaaegu neli kuud, millejooksul ma reaalselt sõin. Sõin. Sõin. Sõin. Sõin. Sõin omale täielikus meelerahus KÜMME KILO RASVA juurde. Ma julgen väita, et ma sõin pea iga õhtu paki krõpsu, jäätiseid, kokat and thelist goes on!
(Kahest korrast, kui Kalmuse kava jälgisin, sain ma aru, et need pole minu jaoks. Minu keha tahtis suuremat valikut toiduainete suhtes kui jälgitaval kaval mulle võimaldada oli. See polnud minu jaoks. Siiski ei taha ma neid kavasid halvustada või kuidagi maha teha, sest Facebookis Kalmuse lehel on näha sadu ja sadu IMELISI tulemusi. Kõik ei saagi kõigile sobida, nii lihtsalt on.)
Septembris algas minu jaoks üks suurimaid ja tähtsamaid väljakutseid üldse - ma alustasin tööd oma õpitaval erialal ehk minust sai eesti keele, kirjanduse ja inimeseõpetuse õpetaja. Minust. Suures ülekaalus olevast minust. Inimesest, kes peab minema klassi ette, et motiveerida ja olla eeskujuks noortele inimestele. Selle teekonnaga koos algas ka minu peas mingi väikene arusaamine sellest, et ma pean ennast muutma. Mitte otseselt kellegi teise pärast vaid iseenda. Mina ise tahtsin tunda ennast klassi ees vabalt, kui õpetan oma õpilastele tervislikke eluviise või toidupüramiidi inimeseõpetuses. Mina ise tahatsin ja tahan olla siiani eeskujuks oma õpilastele. Mina ise tahan tunda ennast oma kehast hästi. Ma sain aru, et ainult mina ise saan teha neid asju, mida mina ise tahan teha ja saavutada. Mitte keegi teine.
Õnneks on mul ka superlahe vanaema, kes on minuga kaaluteemal olnud alati väga aus. Kui ta talle paar nädalat tagasi rääkisin, kuidas mina mäletan tema ütlust, mis mind tervislikkusele tõukas, siis tema mäletas seda täiesti teismoodi. Vaidlesime tükk aega, et mida ma siis blogisse kirjutada tohin. Kirjutan siis nii, et meie jutt läks sellele, et ma olen üsna paksukene ja ma sain sellest ise ka aru.. ja siis mu vanaema tõi näite, et ma olen justkui "näost täissöönud täiskuu". Kas see on midagi, mida teie tahaksite kuulda? Kõige hullem on veel see, et keegi ei julge sulle midagi öelda, kui ta teab, et sinu kehakaalu suurenemise taha on vaid ülesöömine (mitte haigus)!! Lõpuks oli minu vanaema see, kes seda mull väga ausalt julges öelda ja ma tänan teda siiralt ja südamest, et ta seda tegi. See oli minu lõplik tõuge Googlesse "toitumiskava" sisse trükkima.
Just täpselt nii see käiski. Google esimene vastus oli Erik Orgu toitumiskava. Tegin selle lahti, uurisin kaks minutit ja tegin liitumise 14.99 EUR eest kuus. Juba järgmisel hommikul alustasin ma ideaalselt kava jälgimist. Esimesed kolm-neli kuud sõin ma täpselt kava järgi. Ei ühtegi šokolaadi, jäätist, krõpsupakki või üleliigset kartulit, lihatükki. Ma tundsin end suurepäraselt, ausalt. Orgu kava on ju arvutanud minu jaoks kõik vajaminevad kogused ja söögid kokku, mistõttu ei tunne mu keha ühestki vajaminevast asjast puudust ja magusaisu kadus ka esimese nädalaga. Ma olin nii õnnelik tulemusi nähes ja toidud maitsesid kah, need olid lausa superhead.
Kui esimeste kuude möödudes proovisin lonksu kokat või šokolaadi, tundusid need nii ebavajalikult magusad ja.. veidrad, eriti koka.
Kuni jaanuari lõpuni olin ma jätkuvalt tubli. Viie kuuga olin kaalus kaotanud 14 kg.
Siis ootas mind ees nädalane reis Inglismaale. See kulges üsnagi hästi. Kuna ma reisisin Elluga tema õele ja oma täditütrele külla, kes ka Orgu kava jälgib, tegime erinevaid uusi retsepte kolmekesi. Reisi teisel poolel tundsin, et ma sõin rohkem ja tegin halvemaid valikuid, kui oleksin pidanud. Kuna ma aga ei taha ennast vaimselt piinata ja karistada, maitsesin ja sõin ma siiski lahedaid asju, mida Eestist ei saa. Tagasi tulin ma Inglismaalt ühe lisandunud kiloga kehal (ja 20 kg raskema kohvriga, aga see selleks) ja ma polnud kurb. Selle kilo kaotasin ma kiiresti ja jäin mõneks ajaks kohale tammuma. Kuna olin jälle selle "hea" maitse suhu saanud, lasin ma endal umbes kuu-kaks lihtsalt olla. Kaalu tuli juurde alla kahe kilo, seega olin ma vahepeal pigem mõõdukas kui tarbisin üle.
Mäletan, et aprilli alguses empsiga rääkides kurtsin talle, et ma lihtsalt ei suuda enam kava nii täpsemalt jälgima hakata. Ma olin nii kurb, sest olin oma sünnipäevaks teinud endale eesmärgi saavutada kaalunumber, mida peale põhikooli ei mäletagi. Sünnipäevani oli kaks kuud ja ausalt, mu ema on lihtsalt parim motivaator maailmas. Peale pikka ja tõsist jutuajamist kuni tänaseni olen ma liikunud oma unistuste poole, teinud peamiselt tervislikke valikuid ja tundnud end ülihästi.
Ma pole enam jälginud sada protsenti Orgu kava, vaid neist inspireerituna üritan ka ise proovida ja katsetada, mis mu kehale hea on ja sobib. Tihti siiski viskan pilgu uutele ja vanadele retseptidele ja katsetan üht-teist või tuletan meelde. Praegu on mul kava liitumine tehtud aastaks.. ma lihtsalt tahan, et minu suure muutuse üks suurimaid abistajaid oleks mul mõne kliki kaugusel olemas.
Erik Orgu grupp teeb tihti superodavaid pakkumisi, niiet viska pilk peale ja ütle endale "aitäh!"
Siinkohal on mul üks SUUR hea uudis, mu armsad lugejad! Olete valmis??
...
...
Nüüdsest on teil võimalus liituda Erik Orgu toitumiskavaga palju odavamalt. Nimet liitudes kasutades minu sooduskoodi "MARISKURVITS" saate te kava -30% soodsamalt! Superhea diil! Kui teil tekib kavade kohta kasvõi üks pisike küsimus, siis kirjutage mulle ja ma vastan hea meelega.
Selline oli üsna lühidalt ja kokkuvõtvalt minu teekond. Sinna juurde on aga kuulunud nii palju erinevaid mõtteid, inimesi ja tegevusi. Räägin nendest ka, kui juba selle teema kirja panna olen otsustanud.
Esimene küsimus, mis tavaliselt kaalulangetajatele esitatakse (jälgides Süües Saledaks ja Orgu privaatset toetusgruppi - soovitan!), on kuidas sa seda tegid? Kas ainult toitumine või trenn ka?
Kuni detsembrini ei liigutanud ma end grammivõrdki rohkem kui varem. Kaal langes, sest toitumine on kogu kaalulangetuse võti!!! Õnneks on mulle jalutamine ja liikumine alati meeldinud. Jõuludeks sain sõbrannalt endale trennimati, peale mida hakkasin nädalas paar korda erinevaid harjutusi tegema. Ma ei usu eriti, et see on kaalu kuidagimoodi mõjutanud, aga hea tunde tekitab siiski. Paar korda olen proovinud jooksmist ka. Peale igat korda ma tunnen ennast ülihästi ja samas tunnistan endale, et see ei ole mulle. Kuna aga Keia (tsau!) rääkis mulle oma imelise loo, kuidas ja reaalselt õppis jooksma ja seda armastama, tahaksin ma selle enda to-do liski võtta, eks näis.
Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui mul ei oleks ümber neid imelisi inimesi, kellega oma teekonda jagada, kes mind aina motiveerivad ja kuulavad. Kuna see on olnud minu jaoks äärmiselt oluline ja samas ka raske teekond, siis maani kummardus lihtsalt nendele, kes on mind toetanud! Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ma ei tea, mida ma teeksin oma empsita. Tema oli alati see inimene, kes uuris, et kuidas läheb ja kas ma ikka olen kindel, et mul on vaja õhtul kell kümme see küpsis ära süüa. Ta esitas mulle alati ausalt ja suunavaid küsimusi, ilma milleta oleksin ma kindlasti nii mõnigi kord alla andnud. Vanematest rääkides, siis issi oli alati see, kes ütles mulle "Ma ei osanud sulle ise midagi süüa osta. Võta mu kaart ja vali endale õiged asjad." Pere poolt ei olnud kunagi survet, et ma peaksin sööma näiteks nendetehtud pastat, pitsat või suppe. Nad toetasid alati, et ma teeksin enda kava järgi vajalikud toidud. Ja muideks, kui esimest korda kodus Eriku kava kokkasin, oli issi väga imestunud oma lihapalle süües, et polegi ainult salat? Nii head toidud ka veel!
Kindlasti ei saa ma mainimata jätta oma Elmarit, kes tõepoolest on minuga igas kehakaalus ja ise veel võtab mind alati sülle (nii +18kilosena ja ka praegu), viskab õhku nagu väikest last ja ütleb, et nii kerge ju. Ta pole eales mulle ühtegi inetut sõna või vihjet seoses minu kaaluga teinud. Ta on toetanud mind ja söönud koos minuga Orgu toite, sealjuures ka ise paar kilo kaotanud. Ta on alati keelanud mul oma krõpsupakist krõpsu võtta ja sealjuures mulle selgeks tehes, et ma ju tegelikult ise ei taha ja siis meenutanud mulle mu eesmärke. Tavaliselt ta isegi ei söö minu juuresolekul krõpsu või küsib, kas ma tahan, et ta ei sööks, et mul kiusatust ei tekiks. Mitmeid kordi oleme me teinud kokkuleppeid, et kui mu käsi tahtis haarata mõne mõttetu suhkrupommi järele poeletilt, siis ta ei luba, mis siis, et ma saan kurjaks, solvun, lunin ja palun teda. Ei on ei! See kokkulepe on mind kindlasti aidanud.
Kindlasti ei saa ma mainimata jätta inimesi, kes mind on toetanud hea sõna või pikemate motivatsioonikirjade ja -komplimentidega. Aitäh teile, Ellu, Sille, vanaema, Alice, Katrin, Anni, Airi, Ave ja teised. See tähendab mulle maailma.
Tagasilöögid ja kuidas edasi minna? Sellest paluti mul ka kirjutada.
Mina arvan, et edasiminekuks on vaja lihtsalt seda sisemist otsust, et NÜÜD! Ja siis hakkadki peale. Tihtipeale hakatakse homsest ja esmaspäevast ja kuu algusest.. aga alusta nüüd! Kui oled olnud kolm kuud tubli ja sööd ühe suure šokolaadi, siis ära tee sellest süümepiinade tõttu patupäeva või nädalat, vaid mine tervislikult edasi NÜÜD.
Kalmuse kava jälgides ei teinud ma kunagi seda otsust. Ma lasin jõuludel veereda kevadesse ja sünnipäevapidustustel sügiseni. Orgu kava jälgides tunnen, et mu organism on harjunud saama kvaliteetset ja tervislikku värsket kraami, et peale sünnipäevatorti pole mul enam nii raske tervislikumate valikutega jätkata.
Edasi minna aitab kindlasti ka see, kui sa räägid oma unistustest kellelegi, keda sa usaldad, et ta saaks sulle toeks olla ja motiveerida. Üksi pole see nii kerge.
Rääkides unistuste jagamisest, sain ma ühe suure õppetunni. Vali hoolega inimesi, kellega sa oma unistusi ja eesmärke jagad! Tõelised heatahtlikud inimesed on sinu kõrval ja aitavad sul tähtedeni püüelda.. teised.. valed inimesed pidurdavad suu teekonda. See oli minu jaoks väga suur (ja isegi valus) õppetund.
Kuna ma olen täiskasvanud inimene, siis usun, et on väga okei puudutada ka alkoholi teemat, sest see haakub väga tugevasti kaalulangetusteemaga. Siinkohal võin ma näiteks käsi südamel ausalt ja uhkusega tunnistada, et alaealisena mina ei joonud kunagi. Kuna minu loomuses on see, et ma ei taha põdeda, karta, siis otsustasin ma alati kaine olla, et ei peaks mõtlema, et "ÄKKKI POLITSEI TULEB?" Mulle ei meeldinud see pinge.
Siiani pole alkohol minu jaoks probleem või aktuaalne, pigem midagi väga kauget. Seda teekonda ette võttes teadsin, et midagi sellist ma endale kurgust alla ei lase, kuna see sisaldab vaid mõttetuid kaloreid ja suhkruid, mis ei lase mul täisvõimsusel oma teekonnal liikuda. Kuna alkohol mulle isegi ei maitse, siis olen alati olnud arvamusel, et pigem sööksin ma ühe hea šokolaaditahvli üksinda ära ja naudin seda magusat suutäit, kui joon lihtsalt joomise pärast siidrit või klaasi veini.
Rääkides numbritest, siis olen nii mõnedki numbrivärgid enda jaoks väiksemaks saanud: kaalu, ümbermõõte umbes 70cm jagu kogu kehalt ja ka riidenumbrid. Minu arust on erinevate kohtade ümbermõõdu mõõtmine üks parimaid näitajaid kaalukaotusel. Kui ühel päeval oled näiteks söönud liialt valget suhkrut sisaldavaid asju, siis järgmine päev on kaal kindlasti suurem, aga see ei väljendu ju veel (!) kuidagi rasvas. Seega ei tohi jääda liiga kinni kaalunumbrisse (been there!) vaid nautida vaatepilti.
Inimesi motiveerivad väga erinevad asjad:seatud eesmärgid, uued trenniriided, ilusad pildid söökidest, kaaslased või teiste edulood. Just need viimased on need, mis minu motivatsiooni lakke tõstavad. Kui keegi jagab endast enne-pärast pilti, siis ma näen, et inimesed suudavad.. miks siis mina ei peaks suutma? Just selle põhjuse pärast ma selle postituse tegin. Äkki on üks minu lugejatest see, keda motiveerib sama mis mind.
Igatahes - kui kellelgi tekkis veel täpsustavaid küsimusi või kommentaare, siis kuulaksin ma neid meeleldi! Kui küsimusi tuleb rohkem kui mõni, siis võiskin ma teha ühe postituse, milles neile vastan, et ka teised näeksid.
Esimeseks, enne kui ma asja kallale asun, tahan ma kindlasti mainida, et ma pole mingine toitumisteadlane või kaalulangetus...keegi, ma lihtsalt räägin ausalt loo sellest, kuidas mina oma unistuse kaalu püüdsin, mida proovisin ja kuidas vahepeal läks. See on minu kui täiesti t a v a l i s e inimese lugu.
Ma ei ütleks, et ma olen alati olnud see "paksuke," vastupidi, nooremana olin ma isegi väga kõhna. Sellegi poolest mäletan oma muret kaalu üle juba väga noorema. Kuna olin enda klassi tüdrukutest kõige pikem, siis loogiliselt võttes kaalusin ka rohkem. Mäletan ideaalselt, kuidas olin kurb ega suutnud uskuda, et mina kaalun 32kg ja mu klassiõed alla 30 (täiesti algklassides) või kuidas mina kaalusin 45 ja teised tüdrukud 39. Kuigi tol hetkel, nagu ma ütlesin, ei olnud ma ülekaalus ega suur, jäid need kaalunumbrid mulle siiski miskipärast tugevalt meelde.
Ma pole kindel, mis ajast saati ma oma mõtetes selle kaaluga päriselt võitlen, kuna tundsin end lõpuks "paksemana", aga see algas ilmselt põhikoolis. Mäletan hästi, kui minu suureks rõõmuks pandi mind esimest korda elus paarirühma tantsima.. ja suure õnne asemel hakkasid mul vaikselt pisarad voolama ja esimene mõte oli "ma pean alla võtma..poiss peab minuga ju tõsteid tegema hakkama.." Kuigi ma nautisin igat hetke tantsides ja selles rühmas olles, oli minu ebakindlus alati minust suurem. Rikkusin ilmselt nii mõnelgi korral teiste tuju, kui jälle esimese korraga ei julgenud tõstet teha, või isegi teise korraga. Siinkohal suur aitäh mu paarilisele, kes kunagi ei öelnud, et ta ei jõua, vaid ikka "teeme ära!" ja ka teistele, kes vahest väid isegi peale proovi meiega tõsteid harjutama ja mind julgustasid. Aitäh! Tunnete end ise ära!
Järmine eredam mälestus on mul 12. klassi jõuluball, kus mu klassivenna ema mulle maailma ilusaima maani punase ballikleidi õmbles. Kuna see oli siidist, pidin ma karmi vaeva nägema, et see minu viimasel ballil mind pigem kaunistaks kui tooks esile ebakindlamad kohad.
Siis mäletan ma suurepäraselt seda, kuidas ma aastaid endale kinnitasin, et kui ma saan endale peiksi, siis hakkan ma tema pärast tervislikumalt toituma ja kaalust alla võtma, et tema kõrval hea välja näha. Ma mõtlesin seda umbes nii kaua, kui ma Elmariga päriselt kokku läksin. Siis leidsin ma endale selle inimese, kes armastab mind olenemata minu kaalunumbrist. Õnneks või kahjuks tundsin ma siis, et äkki ma siiski ei pea pingutama hakkama tervislikuma mina nimel.
Tallinnasse elama tulles ja ühikaelu proovides olid esimesed kilod kohe kerged tulema.. ja siis kõik need järgmisedki.. ja isegi ühikast välja Elmariga kokku kolides hakkasid need pisikesed rasvakesed minus kogunema.
Kui ma jätan vahele kõik need miljonid (!!!) korrad aastate jooksul, kui ma üritasin kaalust alla võtta ja asun kohe asja juurde, siis toimisin ma järgnevalt. Umbes kaks aastat tagasi tellisin ma Marek Kalmuse kavad, kuna nägin tema kavade sooduspakkumist Facebookis. Tellisin ja asusin järgmisel päeval kohe asjakallale. Tegin umbes kuu kuni saavutasin jõuludeks -5 kg. Peale jõule ma muidugi sain jälle nö toidu maitse suhu ja läksin oma teed, jättes kavad ja võttes juurde +7 kg. Aprilli alguses sain ma aru, et tahaks ju sünnipäevaks ilus välja näha. Otsisin Kalmuse kavad jälle üles ja asusin veel motiveeritumalt tegutsema. Sünnipäevaks ehk pea kahe kuuga sain ma need seitse kilo jälle kaotatud, kandsin oma sünnipäeval liibuvat kleiti ja olin rahul. Siia aga sain sünnipäeval jälle selle magusama ja keelatuma toidu maitse suhu ega suutnud enam kava järgi toimida. Järgesid ilusad peaaegu neli kuud, millejooksul ma reaalselt sõin. Sõin. Sõin. Sõin. Sõin. Sõin omale täielikus meelerahus KÜMME KILO RASVA juurde. Ma julgen väita, et ma sõin pea iga õhtu paki krõpsu, jäätiseid, kokat and thelist goes on!
(Kahest korrast, kui Kalmuse kava jälgisin, sain ma aru, et need pole minu jaoks. Minu keha tahtis suuremat valikut toiduainete suhtes kui jälgitaval kaval mulle võimaldada oli. See polnud minu jaoks. Siiski ei taha ma neid kavasid halvustada või kuidagi maha teha, sest Facebookis Kalmuse lehel on näha sadu ja sadu IMELISI tulemusi. Kõik ei saagi kõigile sobida, nii lihtsalt on.)
Septembris algas minu jaoks üks suurimaid ja tähtsamaid väljakutseid üldse - ma alustasin tööd oma õpitaval erialal ehk minust sai eesti keele, kirjanduse ja inimeseõpetuse õpetaja. Minust. Suures ülekaalus olevast minust. Inimesest, kes peab minema klassi ette, et motiveerida ja olla eeskujuks noortele inimestele. Selle teekonnaga koos algas ka minu peas mingi väikene arusaamine sellest, et ma pean ennast muutma. Mitte otseselt kellegi teise pärast vaid iseenda. Mina ise tahtsin tunda ennast klassi ees vabalt, kui õpetan oma õpilastele tervislikke eluviise või toidupüramiidi inimeseõpetuses. Mina ise tahatsin ja tahan olla siiani eeskujuks oma õpilastele. Mina ise tahan tunda ennast oma kehast hästi. Ma sain aru, et ainult mina ise saan teha neid asju, mida mina ise tahan teha ja saavutada. Mitte keegi teine.
Õnneks on mul ka superlahe vanaema, kes on minuga kaaluteemal olnud alati väga aus. Kui ta talle paar nädalat tagasi rääkisin, kuidas mina mäletan tema ütlust, mis mind tervislikkusele tõukas, siis tema mäletas seda täiesti teismoodi. Vaidlesime tükk aega, et mida ma siis blogisse kirjutada tohin. Kirjutan siis nii, et meie jutt läks sellele, et ma olen üsna paksukene ja ma sain sellest ise ka aru.. ja siis mu vanaema tõi näite, et ma olen justkui "näost täissöönud täiskuu". Kas see on midagi, mida teie tahaksite kuulda? Kõige hullem on veel see, et keegi ei julge sulle midagi öelda, kui ta teab, et sinu kehakaalu suurenemise taha on vaid ülesöömine (mitte haigus)!! Lõpuks oli minu vanaema see, kes seda mull väga ausalt julges öelda ja ma tänan teda siiralt ja südamest, et ta seda tegi. See oli minu lõplik tõuge Googlesse "toitumiskava" sisse trükkima.
Just täpselt nii see käiski. Google esimene vastus oli Erik Orgu toitumiskava. Tegin selle lahti, uurisin kaks minutit ja tegin liitumise 14.99 EUR eest kuus. Juba järgmisel hommikul alustasin ma ideaalselt kava jälgimist. Esimesed kolm-neli kuud sõin ma täpselt kava järgi. Ei ühtegi šokolaadi, jäätist, krõpsupakki või üleliigset kartulit, lihatükki. Ma tundsin end suurepäraselt, ausalt. Orgu kava on ju arvutanud minu jaoks kõik vajaminevad kogused ja söögid kokku, mistõttu ei tunne mu keha ühestki vajaminevast asjast puudust ja magusaisu kadus ka esimese nädalaga. Ma olin nii õnnelik tulemusi nähes ja toidud maitsesid kah, need olid lausa superhead.
Kui esimeste kuude möödudes proovisin lonksu kokat või šokolaadi, tundusid need nii ebavajalikult magusad ja.. veidrad, eriti koka.
Kuni jaanuari lõpuni olin ma jätkuvalt tubli. Viie kuuga olin kaalus kaotanud 14 kg.
Siis ootas mind ees nädalane reis Inglismaale. See kulges üsnagi hästi. Kuna ma reisisin Elluga tema õele ja oma täditütrele külla, kes ka Orgu kava jälgib, tegime erinevaid uusi retsepte kolmekesi. Reisi teisel poolel tundsin, et ma sõin rohkem ja tegin halvemaid valikuid, kui oleksin pidanud. Kuna ma aga ei taha ennast vaimselt piinata ja karistada, maitsesin ja sõin ma siiski lahedaid asju, mida Eestist ei saa. Tagasi tulin ma Inglismaalt ühe lisandunud kiloga kehal (ja 20 kg raskema kohvriga, aga see selleks) ja ma polnud kurb. Selle kilo kaotasin ma kiiresti ja jäin mõneks ajaks kohale tammuma. Kuna olin jälle selle "hea" maitse suhu saanud, lasin ma endal umbes kuu-kaks lihtsalt olla. Kaalu tuli juurde alla kahe kilo, seega olin ma vahepeal pigem mõõdukas kui tarbisin üle.
Mäletan, et aprilli alguses empsiga rääkides kurtsin talle, et ma lihtsalt ei suuda enam kava nii täpsemalt jälgima hakata. Ma olin nii kurb, sest olin oma sünnipäevaks teinud endale eesmärgi saavutada kaalunumber, mida peale põhikooli ei mäletagi. Sünnipäevani oli kaks kuud ja ausalt, mu ema on lihtsalt parim motivaator maailmas. Peale pikka ja tõsist jutuajamist kuni tänaseni olen ma liikunud oma unistuste poole, teinud peamiselt tervislikke valikuid ja tundnud end ülihästi.
Ma pole enam jälginud sada protsenti Orgu kava, vaid neist inspireerituna üritan ka ise proovida ja katsetada, mis mu kehale hea on ja sobib. Tihti siiski viskan pilgu uutele ja vanadele retseptidele ja katsetan üht-teist või tuletan meelde. Praegu on mul kava liitumine tehtud aastaks.. ma lihtsalt tahan, et minu suure muutuse üks suurimaid abistajaid oleks mul mõne kliki kaugusel olemas.
Erik Orgu grupp teeb tihti superodavaid pakkumisi, niiet viska pilk peale ja ütle endale "aitäh!"
Siinkohal on mul üks SUUR hea uudis, mu armsad lugejad! Olete valmis??
...
...
Nüüdsest on teil võimalus liituda Erik Orgu toitumiskavaga palju odavamalt. Nimet liitudes kasutades minu sooduskoodi "MARISKURVITS" saate te kava -30% soodsamalt! Superhea diil! Kui teil tekib kavade kohta kasvõi üks pisike küsimus, siis kirjutage mulle ja ma vastan hea meelega.
Tuletan Sulle meelde, et Erik Orgu toitumiskavaga on ülemäärase kehakaaluga inimesel võimalik:
- kaotada kuni 1 kg nädalas;
- panna kokku täpselt sellise päeva- ja nädalamenüü nagu soovitakse, valides rohkem kui 400 retsepti hulgast. Enam ei pea kunagi kukalt kratsides mõtlema, mida süüa teha;
- süüa iga päev maitsvaid toite, kasvõi magusaid, kui selle järgi isutab;
- hoida kuus kokku 45 €, süües vaid kõige odavama hinnaklassi toite, mis tähendab seda, et nendes pole lihtsalt kalleid koostisosasid (lõhe, krevetid jne), aga need on täpselt sama lihtsad ja maitsvad kui teised;
- säästa aega kokkamiselt, sest toidud on lihtsad, võimalik on selekteerida retsepte kokkamisele kuluva aja järgi ning toite on võimalik teha ette ja süüa kasvõi 2-3 päeva samu toite (Erik teeb seda, mina ka, paljud teised samuti). Abikeskuses on lausa eraldi artikkel sellest: http://abi.erikorgu.ee/hea-
teada/kuidas-teha-tervislikku- toitu-kiiresti; - hoida kokku aega poes käimiselt (ostunimekiri aitab lihtsustada toidupoes käimist ja teha nii, et mittevajalikus (loe: ebatervislikud) toidud ei satu ostukorvi)
Miks ei võiks olla igal inimesel Erik Orgu toitumiskava taskus? Kui esimene kaalulangetuse punkt (1 kg nädalas) välja jätta, siis sobib kõikidele, kes soovivad süüa maitsvat toitu ning sealjuures säästa nii aega kui ka raha. Maksab ka ju vaid 6,29 € kuus ehk 20 senti päevas ning pakub kõike seda, mida ülalpool kirjutasin. Mida muud kasulikku saab selle 20 sendi eest päevas?! :-)
Lühidalt: Erik Orgu toitumiskava sobib nii kaalu kaotajatele, säilitajatele kui ka tõstjatele, nutikas süsteem arvutab lähtuvalt kaalueesmärgist vastavad toidukogused ning sätib nii, et vajalikud toitained - valgud, rasvad ja süsivesikud - oleksid vajalikus mahus olemas.
Kas Sa tead kõiki toitumiskava võimalusi? Ka seda, et retsepte on võimalik otsida siltide - kokka ette, peotoit, kiire, kõhusõbralik, terav, sealiha, loomaliha, linnuliha, vege, magus, meraannid - järgi? Paljud seda lihtsalt ei tea, aga see aitab veel efektiivsemalt toitumiskava kasutada. Igatahes, oleme ette valmistanud põhjalikud õpetused toitumiskava kasutamiseks: http://abi.erikorgu.ee/
Hea tervis on hea elu alus ja muutis mind igatepidi - nii väliselt kui sisemiselt. Kui sina tahaksid ka näha postitiivset muutust endast ja oma perekonnaliikmetes, siis uuri lähemalt ja liitu SIIN!
Selline oli üsna lühidalt ja kokkuvõtvalt minu teekond. Sinna juurde on aga kuulunud nii palju erinevaid mõtteid, inimesi ja tegevusi. Räägin nendest ka, kui juba selle teema kirja panna olen otsustanud.
Esimene küsimus, mis tavaliselt kaalulangetajatele esitatakse (jälgides Süües Saledaks ja Orgu privaatset toetusgruppi - soovitan!), on kuidas sa seda tegid? Kas ainult toitumine või trenn ka?
Kuni detsembrini ei liigutanud ma end grammivõrdki rohkem kui varem. Kaal langes, sest toitumine on kogu kaalulangetuse võti!!! Õnneks on mulle jalutamine ja liikumine alati meeldinud. Jõuludeks sain sõbrannalt endale trennimati, peale mida hakkasin nädalas paar korda erinevaid harjutusi tegema. Ma ei usu eriti, et see on kaalu kuidagimoodi mõjutanud, aga hea tunde tekitab siiski. Paar korda olen proovinud jooksmist ka. Peale igat korda ma tunnen ennast ülihästi ja samas tunnistan endale, et see ei ole mulle. Kuna aga Keia (tsau!) rääkis mulle oma imelise loo, kuidas ja reaalselt õppis jooksma ja seda armastama, tahaksin ma selle enda to-do liski võtta, eks näis.
Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui mul ei oleks ümber neid imelisi inimesi, kellega oma teekonda jagada, kes mind aina motiveerivad ja kuulavad. Kuna see on olnud minu jaoks äärmiselt oluline ja samas ka raske teekond, siis maani kummardus lihtsalt nendele, kes on mind toetanud! Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ma ei tea, mida ma teeksin oma empsita. Tema oli alati see inimene, kes uuris, et kuidas läheb ja kas ma ikka olen kindel, et mul on vaja õhtul kell kümme see küpsis ära süüa. Ta esitas mulle alati ausalt ja suunavaid küsimusi, ilma milleta oleksin ma kindlasti nii mõnigi kord alla andnud. Vanematest rääkides, siis issi oli alati see, kes ütles mulle "Ma ei osanud sulle ise midagi süüa osta. Võta mu kaart ja vali endale õiged asjad." Pere poolt ei olnud kunagi survet, et ma peaksin sööma näiteks nendetehtud pastat, pitsat või suppe. Nad toetasid alati, et ma teeksin enda kava järgi vajalikud toidud. Ja muideks, kui esimest korda kodus Eriku kava kokkasin, oli issi väga imestunud oma lihapalle süües, et polegi ainult salat? Nii head toidud ka veel!
Kindlasti ei saa ma mainimata jätta oma Elmarit, kes tõepoolest on minuga igas kehakaalus ja ise veel võtab mind alati sülle (nii +18kilosena ja ka praegu), viskab õhku nagu väikest last ja ütleb, et nii kerge ju. Ta pole eales mulle ühtegi inetut sõna või vihjet seoses minu kaaluga teinud. Ta on toetanud mind ja söönud koos minuga Orgu toite, sealjuures ka ise paar kilo kaotanud. Ta on alati keelanud mul oma krõpsupakist krõpsu võtta ja sealjuures mulle selgeks tehes, et ma ju tegelikult ise ei taha ja siis meenutanud mulle mu eesmärke. Tavaliselt ta isegi ei söö minu juuresolekul krõpsu või küsib, kas ma tahan, et ta ei sööks, et mul kiusatust ei tekiks. Mitmeid kordi oleme me teinud kokkuleppeid, et kui mu käsi tahtis haarata mõne mõttetu suhkrupommi järele poeletilt, siis ta ei luba, mis siis, et ma saan kurjaks, solvun, lunin ja palun teda. Ei on ei! See kokkulepe on mind kindlasti aidanud.
Kindlasti ei saa ma mainimata jätta inimesi, kes mind on toetanud hea sõna või pikemate motivatsioonikirjade ja -komplimentidega. Aitäh teile, Ellu, Sille, vanaema, Alice, Katrin, Anni, Airi, Ave ja teised. See tähendab mulle maailma.
Esimese pildi tegi sõbranna minust paar päeva enne esimest septembrist. Teise pildi tegi töökaaslane minust 24.mail. Kaaluvahe on 18 kilogrammi ja näkku vaadates tundub vähemalt mulle endale, et inimene pole piltidel sama. Vasak inimene tundub nii võõras.
Panin pildi jaoks isegi samad riided selga, hihihi
Panin pildi jaoks isegi samad riided selga, hihihi
Tagasilöögid ja kuidas edasi minna? Sellest paluti mul ka kirjutada.
Mina arvan, et edasiminekuks on vaja lihtsalt seda sisemist otsust, et NÜÜD! Ja siis hakkadki peale. Tihtipeale hakatakse homsest ja esmaspäevast ja kuu algusest.. aga alusta nüüd! Kui oled olnud kolm kuud tubli ja sööd ühe suure šokolaadi, siis ära tee sellest süümepiinade tõttu patupäeva või nädalat, vaid mine tervislikult edasi NÜÜD.
Kalmuse kava jälgides ei teinud ma kunagi seda otsust. Ma lasin jõuludel veereda kevadesse ja sünnipäevapidustustel sügiseni. Orgu kava jälgides tunnen, et mu organism on harjunud saama kvaliteetset ja tervislikku värsket kraami, et peale sünnipäevatorti pole mul enam nii raske tervislikumate valikutega jätkata.
Edasi minna aitab kindlasti ka see, kui sa räägid oma unistustest kellelegi, keda sa usaldad, et ta saaks sulle toeks olla ja motiveerida. Üksi pole see nii kerge.
Rääkides unistuste jagamisest, sain ma ühe suure õppetunni. Vali hoolega inimesi, kellega sa oma unistusi ja eesmärke jagad! Tõelised heatahtlikud inimesed on sinu kõrval ja aitavad sul tähtedeni püüelda.. teised.. valed inimesed pidurdavad suu teekonda. See oli minu jaoks väga suur (ja isegi valus) õppetund.
Jõulud vs mai ehk -9kg
Kuna ma olen täiskasvanud inimene, siis usun, et on väga okei puudutada ka alkoholi teemat, sest see haakub väga tugevasti kaalulangetusteemaga. Siinkohal võin ma näiteks käsi südamel ausalt ja uhkusega tunnistada, et alaealisena mina ei joonud kunagi. Kuna minu loomuses on see, et ma ei taha põdeda, karta, siis otsustasin ma alati kaine olla, et ei peaks mõtlema, et "ÄKKKI POLITSEI TULEB?" Mulle ei meeldinud see pinge.
Siiani pole alkohol minu jaoks probleem või aktuaalne, pigem midagi väga kauget. Seda teekonda ette võttes teadsin, et midagi sellist ma endale kurgust alla ei lase, kuna see sisaldab vaid mõttetuid kaloreid ja suhkruid, mis ei lase mul täisvõimsusel oma teekonnal liikuda. Kuna alkohol mulle isegi ei maitse, siis olen alati olnud arvamusel, et pigem sööksin ma ühe hea šokolaaditahvli üksinda ära ja naudin seda magusat suutäit, kui joon lihtsalt joomise pärast siidrit või klaasi veini.
Rääkides numbritest, siis olen nii mõnedki numbrivärgid enda jaoks väiksemaks saanud: kaalu, ümbermõõte umbes 70cm jagu kogu kehalt ja ka riidenumbrid. Minu arust on erinevate kohtade ümbermõõdu mõõtmine üks parimaid näitajaid kaalukaotusel. Kui ühel päeval oled näiteks söönud liialt valget suhkrut sisaldavaid asju, siis järgmine päev on kaal kindlasti suurem, aga see ei väljendu ju veel (!) kuidagi rasvas. Seega ei tohi jääda liiga kinni kaalunumbrisse (been there!) vaid nautida vaatepilti.
Inimesi motiveerivad väga erinevad asjad:seatud eesmärgid, uued trenniriided, ilusad pildid söökidest, kaaslased või teiste edulood. Just need viimased on need, mis minu motivatsiooni lakke tõstavad. Kui keegi jagab endast enne-pärast pilti, siis ma näen, et inimesed suudavad.. miks siis mina ei peaks suutma? Just selle põhjuse pärast ma selle postituse tegin. Äkki on üks minu lugejatest see, keda motiveerib sama mis mind.
Igatahes - kui kellelgi tekkis veel täpsustavaid küsimusi või kommentaare, siis kuulaksin ma neid meeleldi! Kui küsimusi tuleb rohkem kui mõni, siis võiskin ma teha ühe postituse, milles neile vastan, et ka teised näeksid.
Kui vähemalt üks teie seast mulle pärast lugemist ütleb, et ma suutsin oma loo ja postitusega teda motiveerida tervislikuma mina poole, on minu ülesanne täidetud ja ma olen maailma suuruselt õnnelik!
Mulle tundub, et ma olen suutnud oma ülekilosid edukalt peida suurte ja lohvakate riiete alla, nagu ma ikka olen armastanud kanda. Ma ei tea.. ma vähemalt ise ei mäleta, et ma oleksin päriselt nii suur olnud kui vasakul pildil, aga võib olla olin mina ainus, kes seda ei märganud?! Igatahes kindlasti parim võrdluspilt ja -18,1 kg!
Mulle tundub, et ma olen suutnud oma ülekilosid edukalt peida suurte ja lohvakate riiete alla, nagu ma ikka olen armastanud kanda. Ma ei tea.. ma vähemalt ise ei mäleta, et ma oleksin päriselt nii suur olnud kui vasakul pildil, aga võib olla olin mina ainus, kes seda ei märganud?! Igatahes kindlasti parim võrdluspilt ja -18,1 kg!
Pildil kaaluvahe 10kg - NOVEMBER VS MAI
Comments
Post a Comment