21 October 2017

21. OKTOOBER - Kuidas möödus esimene veerand õpetajana?


Ma ei kujuta ette mõnusamat päeva algust kui ärgates esimese asjana näha päikesekiiri toa seintel. See on esimene asi, mis garanteerib koheselt hea päeva ja toob motivatsiooni olla koha eriti tubli! Olla kohe nii tubli, et valmistada hommikusöögiks peikale megamaitsvad peekonivõikud ja endale Erik Orgu kava järgi banaanipannkoogid maapähklivõiga! Ja veel kohe nii hea tuju ja suure tahtejõu toob hommikune päike, et otsustasime seda õue nautima minna. Seiklesime mööda imeilusaid värvilisi Tallinna tänavaid kokku lausa viis kilomeetrit, saateks hea jutt ja veelgi parem tuju! Vot sellised hommikud on kindlasti minu lemmikud.



















    1- Tänahommikune vaatepilt ärgates   2- Banaanipannakad!   3- Peekonivõikud   4- Jalutuskäik

Jätkates rõõmsa ja positiivse noodiga - minu esimene veerand koolis õpetajana on läbi saanud. See läks nii ruttu, et ma ausaltöeldes ei osanud veel arugi saada, kui juba õpilastele ilusat vaheaega soovisin. Nüüd nädalake pausi ja uue hooga edasi. Ma juba nii ootan seda! Kes oleks osanud arvata, et ma nii väga kooli tagasi kibelen?! Mõni aeg tagasi poleks ma seda endast isegi iskunud. Nüüd aga on kõik teisiti. Kui keegi küsib, kuidas mulle tööl meeldib või kuidas mul seal läheb, siis enne kui ma suugi lahti jõuan teha, lähevad mu silmad särama ja näole tuleb suuuuuuuuuur naeratus! Vot nii väga mulle meeldib. Väga tihti avastan end mõtlemas jälle oma tööle, õpetamisele ja tundidele. Mida veel paremini saaks teha? Kuidas ma saaks selle veel huvitavamaks muuta? Kuidas õpilasi veel rohkem motiveerida? Kuidas, mida, milllal.. Ma võin elus esimest korda julgelt ja ausalt öelda, et ma ootan tööpäevi ja ma tahan hommikul kell 6 tõusta, et siis kooli jalutada. Ma tõesti-tõesti tahan! Ja nagu Elmari ema mulle ikka ja alati ütleb: "järelikult see on siis sinu jaoks!" ja ma olen sellega 100% nõus!

Suvel ma mõtlesin ja murdsin pead kogu aeg sellega, kuidas ma peaksin klassi ees käituma. Kõik hirmutasid juttudega "Sa pead ennast kehtestama! Sa ei tohi olla liiga semu ega liiga kuri! Kui sa alguses lased endale pähe istuda, on hiljem võimatu laste austust välja teenida! Sa pead ennast kehtestama esimesest päevast! Esimesest sekundist!" Nojah. See oli natuke hirmutav. Kuidas ma siis sinna klassi ette minema peaksin? Ei tahtnud ju õpilasi ära hirmutada ja mängida karmi ja kurja inimest, kes ma tegelikult pole. Kui vaadata tagasi oma esimesele kahele kuule õpetajana, olen ma õppinud jääma lihtsalt iseendaks. Ma ei teeskle kedagi kurja või karmi. Olen lihtsalt mina ise ja mulle tundub, et see on hästi töötanud!

Kogu selle kehtestamise jutuga jäi mind siiski torkima natuke klassi reeglite osa. Mingid reeglid peavad ju siiski olema. Minu klassi reeglid. Alustavate õpetajate kohtumisõhtul käies sain ma väga hea ja vahva idee - karikamäng.
Esimesel tunnil palusin kõigil oma neljal klassis välja pakkuda reegleid, mida peaksime kõik täitma, et meil oleks võimalikult hea õppida ja meeldiv õhkkond. Kõikidest väljapakutud mõtetest panin ma kokku mõned reeglid, kirjutasin need paberile ja riputasin klassi seinale. Veel palusin ma igal klassil meisterdada endale paberist karikas. Kui ilusad need kõik tulid!
Kogu selle karikavõistluse idee ongi reeglite järgminime. Kui klass on olnud väga tubli, saavad nad tunni lõpus valida endale kleepsu ja selle enda klassi karikale kleepida. Kui aga on reeglite vastu eksitud, jääb sellel tunnil kleeps saamata.
Mille nimel kleepse kogutakse? Iga veerandi võitja saab auhinnaks minu küpsetatud  šokolaadikoogi. Sel veerandil tegin neid lausa kaks - 5. ja 7. klass olid viigiseisus esiotsas.
Mul on hea meel näha, et iga klass päriselt ka pingutab ja järgib reegleid. Igal päeval uuritakse suure uudishimuga karikaid - kas keegi on ette saanud? Kas kellelgi on rohkem kleepse? Tunnis kutsutakse ka üksteist korrale, kui keegi peaks mõne reegli vastu eksima. Kõik see toimib ja see teeb mind rõõmsaks. Kui eile käis üks õppealajuhatajatest mu tundi vaatlemas, siis hiljem ta mainis suure rõõmuga, et "kogu klass oli nii tubli ja kuulasid tasakesi õpilast, kes klassi ees enda raamatut esitles. Kuidas sa seda tegid?!" Ja ega ma ei teinudki midagi. Õpilased ise ongi nii tublid!
Mõned kaaskolleegid tegid lausa nalja, et õpetajate toas võiks ka karikad olla, nemad tahaksid ka osaleda, hihi!


Toon välja mõned reeglid, mida karikumängus järgime:

  • Ei löö, nori ega tee midagi, mis võib panna kedagi end halvasti tundma!
  • Tunnis kasutame telefoni vaid õpetaja palvel. Muul juhul on see kotis või taskus.
  • Omavahel sosistame! Vaikne hääl ei ole võrdeline sosistamisega

Siin rõõmsal toonil ma lõpetangi! Jään ootama toredat õhtut Kosel, uut veerandit, ilusaid ilmasid ja ülejärgmist nädalavahetust kruiisil oma armsate sõbrannadega!
Olge rõõmsad ja nautige ilusat ilma!















        1- Käisime paaar päeva tagasi jälle Elmariga ilma nautimad    2- Cora e Koorik e Kooriku-Poorik   3- Meie armas pätipoisike Sultan 


Peale ripsmete ja kulmude keemilise värvimise koolitust sai soetatud vajalik Stardikomplekt ja kui keegi oleks huvitatud ripsmete keemilisest värvimisest, siis kirjutage julgelt! Nii Tallinnas kui Järva-Jaanis! 
(Kulme võin ka värvida ja kitkuda, aga uue ja ilusa kuju loomiseks on vaja veel natuke koolitusi!)

No comments:

Post a Comment