26. JUUNI: meie pere täieneb!
Ma lihtsalt ei suuda enam tasa olla ja tahan oma suurt rõõmu kõigiga jagada. Tean, et selle postituse pealkiri võib olla natukene eksitav, aga siiski on see täiesti tõsi mis tõsi - meie pere täieneb! Me saame endale ühe superarmsa kiisubeebi!
Kõik, kes mind piisavalt teavad, teavad, missugune loomaarmastaja ma olen! Lihtsalt meeletu. Ma võiksin vabalt enda kodus avada loomade varjupaiga, võtta magama minnes kaissu 10 kassi, 100 koera ja 1000 muud looma. Ma kulutaksin kogu oma kuupalga, et osta kõige kvaliteetsemat sööki, lahedamaid mänguasju ja mõnusamaid magamispesasi. Ma võiksin istuda päevad läbi loomade keskel ja ninnunännutada ja rääkida peenikesel häälel kõikide karvastega (sulelistega mitte väga, sest ma ausalt kardan linde!).
Kui sa oled mu blogi lugenud juba aastaid või mind aastaid tundnud, siis võib olla tuleb järgnev jutt sulle tuttav ette. Kuidas sai Maris endale koju esimese päris oma kassi?
Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati koju kassi tahtnud. Nii kaua kui ma mäletan, ei tohtinud ma seda kunagi teha. "Ei, me ei võta korterisse kassi," oli alati vastuseks. Siiski olen ma oma elu jooksul salaja koju tassinud umbes 50 kassi - nii poega kui ka suurt kiisut. Tihtipeale võtsin vanaema juurest kuurist kassipoja, panin ta ruttu põue ja jooksin autosse kojusõitu ootama. Maja ette jõudes panin valguskiirusel koju, enda tuppa ja uks kinni. Varjasin ma kassikesi suvel rõdul suures pappkastis, mille saunalinade ja kõike pehmemate rätikestega vooderdasin. Külmemal ajal oli mul selline suur kast laua all. Külmkapist sain tuua oma kassikestele piima ja vorsti. Nii ma siis mitmeid ja mitmeid kordasi olen olnud hing kinni, et jumala eest emps ega issi minu tuppa ei tuleks. Aga jah, nad on alati teada saanud. Nendel samadel hetkedel on panud auto käima ja mina nuttes, kass põues, tagaistmel istumas, et kass vanaema juurde oma kassiema juurde tagasi viia. Nüüd ma saan muidugi aru, et ilmselt pooltel juhtudest olid kassid liiga pisikesed, et neid üldse oma emast lahutada.
Vanaema kassidega pole asjad piirdunud. Meil Järva-Jaanis oli aastaid tagasi ka alevivahel meeletult palju kasse. Eks ma olen ka neid endale koju viinud või kogu oma taskuraha kulutanud ühe vorstitüki, piimapaki ja krõbinate peale. Ma olin alati nii uhke enda üle, et ma kasse aitan ja toidan.
Tegelikult ega ma ei saa öelda, et mu vanemad mulle 100% risti ette lõid, et ma kassi ei saa. Eks nende vanemlikud südamed ka sulasid, kui nende tütar nii meeletult loomi armastab. Ühel korral leidsime suvel meeletult ilusa noore valge kassi, kelle me sugulastega jälle tuppa tõime. See kiisu võitis ka mu empsi südame ja nii me temaga mitu päeva rõõmustasime ja mängisime. Kahjuks läks aga kiisuke juba varsti salaja õue ja sinna jäigi.(Otsisime teda taga nagu parima detektiivid, aga tulutult). Ilmselt jooksis ta oma päris pere juurde tagasi.
Samamoodi olen ma saanud võimaluse võtta kass endale paariks päevaks "prooviks". Kui hästi hoolitsen, saame endale jätta. Aga mida teeb pisike laps, kui kass suure häda kapinurka teeb? Jookseb minema. Nii läks varsti ka kass vanaema juurde õue tagasi, kus ta oli harjunud elama.
AGA SIIS... ühel augustikuu esimestest päevadest 2010. aastal tuli emps ja vanaema minu tuppal ja hakkasid vaikselt mulle rääkima: "Maris, kuule.. me siin mõtleme, et võib olla peaksime me siiski ühe kassi võtma?" Ma mäletan seda nii hästi! Kogu mu keha ja meel täitusid lihtsalt nii suure rõõmu ja õnnetundega, et ma tunnen seda meenutades siiani! Ei kulunud sekunditki, kui mu arvuti ekraanil olid kasside müügikuulutused. Juba varsti leidsime me ühe pisikese musta lontkõrvadega kassikese pildi, kes meie kõigi südamed sulatas ja me ütlesime kui ühest suust "Jah, tema!!"
Need mõned päevad ja tunnid, mis pidin ootama 5. augustist 2010 ja kellaaega 16:00 olid tegelikkusest umbes miljon korda pikemad. Kuid kui see kätte jõudis ja me oma beebikest esimest korda nägime - oeh, nii siiras rõõm! Meile öeldi, et tema nimi on Matšo. Nimevalik oli selline just sellepärast, et ta oli esimene oma pesakonnast, ja kõige suurem oli ta ka. Meie Matšo!
Panite tähele, et mõte tuli empsil ja vanaemal? Jah, issi oli ju tööl. Nii me empsiga talle lõpuks sõnumi saatsime, et "võtsime kassi!".
Esialgne mitu päeva vaikust ja mitte sõnagi vastuseks saades on välja kujunenud selliseks, et issi on Matšo suurim sõber! Matso käib tal kannul, magab tema kõrval, istub tema juures ja räägib temaga oma näu-keeles.
NÜÜD AGA.. ma ilmselt olen Elmarile meie esimesest päevast peale rääkinud, et ma tahan kassi. Elmar on vastu öelnud alati, et ühetoalisse korterisse me kassi ei võta. Ma olen nutnud ja mõelnud et noh, naistepäev-sõbrapäev-nimepäev-jõulus-sünnipäev-aastapäev on tulemas, et äkki ikka salaja üllatab mind. Aga ta mõtles ikka tõsiselt, et ei.
NÜÜD AGA.. saatus otsustas meie kasuks ja kõige õigemal ajal üldse saime suurepärase pakkumise kahetoalisse korterisse kolida. Jep! Järgmisel kuul samal päeval oleme me juba kolinud ja omame kodu, mis on suurepärane ja l u b a t u d ka kassikesele. (Muidugi on korteris nii-nii-niiiiii palju plusse, aga siin postituses keskendun vaid kassi-teemale).
Ma olin valmis, et meie tulevase uue nunnu pereliikme valin ma üksi välja, sest Elmar pole väga suurt huvi üles näidanud. Nii ma sirvisin kuulutusi ja erinevaid varjupaikade lehti ja saatsin aga usinalt Elmarile linke. Nende hulgas oli üks, kes minu südame koheselt võitis, aga tahtsin siiski ka Elmari erapooletut arvamust kuulda. "Alt teiene on perf!" tuli vastuseks. JAH, SEE OLI SEE SAMA KUULUTUS JA SEE SAMA KIISUKE, KES OLI SALAJA MINU TOTAALNE LEMMIK! Sel hetkel oli asi otsustatud ja samal õhtul kiisupreili broneeritud. Meie kiisupreili! Nüüd me siin ootame kannatamatult, et meie kass oleks piisavalt vana ema juurdest lahkumiseks ja juba augusti alguses on ta valmis tulema meie juurde uude kodusse!
Ma olen juba vaadanud ja lugenud läbi ilmselt kõik artiklid, uuringud, iseloomustused, mis internetiavarustes leida võib. Olen juba käinud mitmetes loomapoodides ja salaja välja valinud mõned kaunid asjakesed, mida ma peale kolimist osta kavatsen.
Meie tulevaseks ja meie esimeseks kiisuks on Scottish Straight tõugu kiisutüdruk, kes hetkel kosub ja kasvab Kiviõlis. Nüüd jääb vaid üle loota, et minu suur-suur rõõmuhõise ja -pahvatus ei sõnu midagi ära ja kassi praegused omanikud on piisavalt usaldusväärsed, et teda kellelegi teisele ei anna. Tegelikult ei saa ju midagi teada ega milleski kindel olla, kui suhtled ja lepid asju kokku telefoniteel täiesti võhivõõraste inimestega. Meie igatahes oleme äärmiselt rõõmsad ja juba ootame. Eriti õnnelik olen ma selle ütle, et Elmari suur süda on ka sulama hakanud ja ma tean, et tema ootab seda täpselt sama palju kui mina!
Kõik, kes mind piisavalt teavad, teavad, missugune loomaarmastaja ma olen! Lihtsalt meeletu. Ma võiksin vabalt enda kodus avada loomade varjupaiga, võtta magama minnes kaissu 10 kassi, 100 koera ja 1000 muud looma. Ma kulutaksin kogu oma kuupalga, et osta kõige kvaliteetsemat sööki, lahedamaid mänguasju ja mõnusamaid magamispesasi. Ma võiksin istuda päevad läbi loomade keskel ja ninnunännutada ja rääkida peenikesel häälel kõikide karvastega (sulelistega mitte väga, sest ma ausalt kardan linde!).
Kui sa oled mu blogi lugenud juba aastaid või mind aastaid tundnud, siis võib olla tuleb järgnev jutt sulle tuttav ette. Kuidas sai Maris endale koju esimese päris oma kassi?
Nii kaua kui ma mäletan, olen ma alati koju kassi tahtnud. Nii kaua kui ma mäletan, ei tohtinud ma seda kunagi teha. "Ei, me ei võta korterisse kassi," oli alati vastuseks. Siiski olen ma oma elu jooksul salaja koju tassinud umbes 50 kassi - nii poega kui ka suurt kiisut. Tihtipeale võtsin vanaema juurest kuurist kassipoja, panin ta ruttu põue ja jooksin autosse kojusõitu ootama. Maja ette jõudes panin valguskiirusel koju, enda tuppa ja uks kinni. Varjasin ma kassikesi suvel rõdul suures pappkastis, mille saunalinade ja kõike pehmemate rätikestega vooderdasin. Külmemal ajal oli mul selline suur kast laua all. Külmkapist sain tuua oma kassikestele piima ja vorsti. Nii ma siis mitmeid ja mitmeid kordasi olen olnud hing kinni, et jumala eest emps ega issi minu tuppa ei tuleks. Aga jah, nad on alati teada saanud. Nendel samadel hetkedel on panud auto käima ja mina nuttes, kass põues, tagaistmel istumas, et kass vanaema juurde oma kassiema juurde tagasi viia. Nüüd ma saan muidugi aru, et ilmselt pooltel juhtudest olid kassid liiga pisikesed, et neid üldse oma emast lahutada.
Vanaema kassidega pole asjad piirdunud. Meil Järva-Jaanis oli aastaid tagasi ka alevivahel meeletult palju kasse. Eks ma olen ka neid endale koju viinud või kogu oma taskuraha kulutanud ühe vorstitüki, piimapaki ja krõbinate peale. Ma olin alati nii uhke enda üle, et ma kasse aitan ja toidan.
Tegelikult ega ma ei saa öelda, et mu vanemad mulle 100% risti ette lõid, et ma kassi ei saa. Eks nende vanemlikud südamed ka sulasid, kui nende tütar nii meeletult loomi armastab. Ühel korral leidsime suvel meeletult ilusa noore valge kassi, kelle me sugulastega jälle tuppa tõime. See kiisu võitis ka mu empsi südame ja nii me temaga mitu päeva rõõmustasime ja mängisime. Kahjuks läks aga kiisuke juba varsti salaja õue ja sinna jäigi.(Otsisime teda taga nagu parima detektiivid, aga tulutult). Ilmselt jooksis ta oma päris pere juurde tagasi.
Samamoodi olen ma saanud võimaluse võtta kass endale paariks päevaks "prooviks". Kui hästi hoolitsen, saame endale jätta. Aga mida teeb pisike laps, kui kass suure häda kapinurka teeb? Jookseb minema. Nii läks varsti ka kass vanaema juurde õue tagasi, kus ta oli harjunud elama.
AGA SIIS... ühel augustikuu esimestest päevadest 2010. aastal tuli emps ja vanaema minu tuppal ja hakkasid vaikselt mulle rääkima: "Maris, kuule.. me siin mõtleme, et võib olla peaksime me siiski ühe kassi võtma?" Ma mäletan seda nii hästi! Kogu mu keha ja meel täitusid lihtsalt nii suure rõõmu ja õnnetundega, et ma tunnen seda meenutades siiani! Ei kulunud sekunditki, kui mu arvuti ekraanil olid kasside müügikuulutused. Juba varsti leidsime me ühe pisikese musta lontkõrvadega kassikese pildi, kes meie kõigi südamed sulatas ja me ütlesime kui ühest suust "Jah, tema!!"
Need mõned päevad ja tunnid, mis pidin ootama 5. augustist 2010 ja kellaaega 16:00 olid tegelikkusest umbes miljon korda pikemad. Kuid kui see kätte jõudis ja me oma beebikest esimest korda nägime - oeh, nii siiras rõõm! Meile öeldi, et tema nimi on Matšo. Nimevalik oli selline just sellepärast, et ta oli esimene oma pesakonnast, ja kõige suurem oli ta ka. Meie Matšo!
Panite tähele, et mõte tuli empsil ja vanaemal? Jah, issi oli ju tööl. Nii me empsiga talle lõpuks sõnumi saatsime, et "võtsime kassi!".
Esialgne mitu päeva vaikust ja mitte sõnagi vastuseks saades on välja kujunenud selliseks, et issi on Matšo suurim sõber! Matso käib tal kannul, magab tema kõrval, istub tema juures ja räägib temaga oma näu-keeles.
Esimesel pildil on meie Matšo pilt müügikuulutusest, millega ta meie südamed võitis. Parempoolne on suur poiss, kes siiani meie südameid iga päevaga veel ja veel võidab!
NÜÜD AGA.. ma ilmselt olen Elmarile meie esimesest päevast peale rääkinud, et ma tahan kassi. Elmar on vastu öelnud alati, et ühetoalisse korterisse me kassi ei võta. Ma olen nutnud ja mõelnud et noh, naistepäev-sõbrapäev-nimepäev-jõulus-sünnipäev-aastapäev on tulemas, et äkki ikka salaja üllatab mind. Aga ta mõtles ikka tõsiselt, et ei.
NÜÜD AGA.. saatus otsustas meie kasuks ja kõige õigemal ajal üldse saime suurepärase pakkumise kahetoalisse korterisse kolida. Jep! Järgmisel kuul samal päeval oleme me juba kolinud ja omame kodu, mis on suurepärane ja l u b a t u d ka kassikesele. (Muidugi on korteris nii-nii-niiiiii palju plusse, aga siin postituses keskendun vaid kassi-teemale).
Ma olin valmis, et meie tulevase uue nunnu pereliikme valin ma üksi välja, sest Elmar pole väga suurt huvi üles näidanud. Nii ma sirvisin kuulutusi ja erinevaid varjupaikade lehti ja saatsin aga usinalt Elmarile linke. Nende hulgas oli üks, kes minu südame koheselt võitis, aga tahtsin siiski ka Elmari erapooletut arvamust kuulda. "Alt teiene on perf!" tuli vastuseks. JAH, SEE OLI SEE SAMA KUULUTUS JA SEE SAMA KIISUKE, KES OLI SALAJA MINU TOTAALNE LEMMIK! Sel hetkel oli asi otsustatud ja samal õhtul kiisupreili broneeritud. Meie kiisupreili! Nüüd me siin ootame kannatamatult, et meie kass oleks piisavalt vana ema juurdest lahkumiseks ja juba augusti alguses on ta valmis tulema meie juurde uude kodusse!
Ma olen juba vaadanud ja lugenud läbi ilmselt kõik artiklid, uuringud, iseloomustused, mis internetiavarustes leida võib. Olen juba käinud mitmetes loomapoodides ja salaja välja valinud mõned kaunid asjakesed, mida ma peale kolimist osta kavatsen.
Meie tulevaseks ja meie esimeseks kiisuks on Scottish Straight tõugu kiisutüdruk, kes hetkel kosub ja kasvab Kiviõlis. Nüüd jääb vaid üle loota, et minu suur-suur rõõmuhõise ja -pahvatus ei sõnu midagi ära ja kassi praegused omanikud on piisavalt usaldusväärsed, et teda kellelegi teisele ei anna. Tegelikult ei saa ju midagi teada ega milleski kindel olla, kui suhtled ja lepid asju kokku telefoniteel täiesti võhivõõraste inimestega. Meie igatahes oleme äärmiselt rõõmsad ja juba ootame. Eriti õnnelik olen ma selle ütle, et Elmari suur süda on ka sulama hakanud ja ma tean, et tema ootab seda täpselt sama palju kui mina!
Nüüd vaid üks teadaanne veel - issi, me võtame kassi!
Tean, et sa oled meie kiisu-uudise üle õnnelik, sest just nädalavahetusel ütlesid, et sa oled minu ja Elmari üle uhke ja soovid vaid kõige paremat!
Tean, et sa oled meie kiisu-uudise üle õnnelik, sest just nädalavahetusel ütlesid, et sa oled minu ja Elmari üle uhke ja soovid vaid kõige paremat!
Comments
Post a Comment