7. juuni: tööst ja paljust muust

Praegust postitust olen ma kirjutanud umbes-täpselt mitu korda. Iga kord mõtlen, et homme panen pildid ka ja siis avalikustan postituse. Igal järgmisel homsel on mu postitus aga kustunud. Üritan täna korraga kõik tehtud saada, sest muidu tulevad uued teemad peale ja vanad.. on vanad.

Eile bussi oodates ja nähes kõiki õpilasi tunnistustega ja pidulikes riietes, hakkasin mõtlema, et neid ootab ees pikk suvi täis puhkust ja selle nautimist. Tahaks ka! Mäletan, et alaealisena ma tahtsin hirmsat moodi tööle saada. Ikka palusin empsil uurida ja puurida, kas äkki keegigi tahaks alaealist endale tööle appi. Seni käisin aga meie kooli korraldatavates töö- ja puhkelaagrites. Kohe, kui vanust kukkus 18, sõlmisin ma oma esimese päris töölepingu ja töötasin terve suve täiskohaga poes. Järgmine suvi sama töö, sama koormus ja samuti terve suvi - viimasest koolipäevast augusti lõpuni. Linna tulles leppisime vanematega kokku, et esialgu püüan kooli ja uue keskkonnaga harjuda ja tööle ei lähe. Kuna ma aga sain ülihea pakkumise minna lapsehoidjaks (pere elas täpselt TLÜ kõrval) siis salaja võtsin vastu enda esimese töö Tallinnas. Last hoidsin ma umbes-täpselt pool aastat. Enamus tööpäevad olid mul enne kooli - 7:00 kuni esimese loenguni ja vahel harva õhtuni ka. Ma olin nii uhke enda üle, et sain natukene ise ka taskuraha teenida. Ikka läheb ju linnas üksi elades rohkem raha kui läheks kodus vanematega olles. Minu lapsehoidjatöö lõppes sellega, et perre sündisid tüdrukud kaksikud ja mõlemad vanemad jäid koju puhkusele. Mul on siiani väga hea meel, et ma selle perega tutvusin. Nad olid imelised inimesed - nii lahked, vastutulelikud, hoolivad ja mõistvad. Uurisid ikka kuidas mul läheb ja kuidas minul parem oleks. Aitäh!
Üsna ruttu peale seda võis mind leida jälle CV-keskusest tööpakkumisi sirvimas. Miskipärast olid minu sihiks sel hetkel riidepoed. Kandideerisin mõnda.
Ühel ööl (jah, kell oli umbes pool 1, mäletan väga hästi) leidisin tööpakkumise lennujaama. Kuulutuses oli märgitud, et tegemist on öötööga. Saatsin selle Elmarile ise natuke kartes, et ei tea ikka, kas öösel oleks hea käia. Elmar julgustas, et kandideerida võin ju ikka, mis mul kaotada. Saatsingi oma CV 14. mai öösel ja juba 16. mail tulin ma lennujaamast leping taskus ja mitmetunnine proovipäev seljataga. Lennujaam tundus mingis mõttes täiesti teistmoodi ja huvitav - julgestuskontroll, lennundusjulgestuskoolitus + eksam, nimeline lennujaama luba ja kiip erinevatest ustest läbipääsuks. Ja siin ma siis nüüd olengi - 10 kuud öötööd seljataga ja 13. töökuu jooksmas. Kuna aga sügisest tekib mul võimalus teha erialast tööd, lõppeb minu lennujaama töö juba järgmise kuu lõpus.
Augustis ootab mind ees 3 nädalat täiesti vaba aega - ei ole tööd, ei ole kohustusi. Selline pikk vaba periood oli mul vist tõesti viimati alaealisena. Lahe, mina ootan!

Aeg läheb lihtsalt nii kiiresti, et juba kohe-kohe saab meil Elmariga üürileping läbi ja aeg veel aastaks pikendada. Alles me otsisime korterit, mina ei julenud vanematele rääkidagi, ja juba oleme aastakese oma pesas elanud. Kohe kindlasti üks parimaid otsuseid minu elus.

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ootasin enda puhkust, sünnipäeva.. ja nüüd on kõigest juba rohkem kui nädal möödas. Kuidas saab nii olla, et ootaja aeg on pikk, aga kõik head asjad lõppevad nii kiiresti. Õnneks möödus sünnipäeva teguderohkelt - käisime töökohaga Valkla Rannarestoranis aprillikuu müügirekordit tähistams ( ja tegime maikuus jälle uue rekordi!!!), möllasime sõpradega ja käisime maal. Nii mõnna!

Laupäeval said minust ja Elmarist lapsevanemad (Oeh, kuidas ma tahaksin siinkohal näidata teile sadat pilti meie kassipojast, kelle me endale võtsime, aga kahjuks Elmar veel korterisse kassi poe nõus võtma. Võite teda minu eest ka moosida, et noh Maris ju ikka niiiiiii väga tahab kassipoega - šoti foldi (lontkõrv nagu Matšo) või šoti straighti!)
Tegelikult tulid meile küll minu kolm tädilast - kaks algklassis käivat kutti ja üks 10kuune printsess Arabella. Kokku hoidsime neid umbes 12 tundi ja polnudki nii lihtne, peab tõdema. Kuna Arabella on nii pisike ja võõrastab palju, siis võin ainult tänulik olla, et ta vennad olid igal hetkel meid aitamas. Aga iga naeratus ja näha, kuidas ta järjest rohkem harjus ja rõõmsamaks muutus, tegid nii õnnelikuks!
Ühesõnaga hakkama saime!

Igatahes lasen teid nüüd mõndasi pilte nautima ja hakkan ise sättima, et poes käia ja siis Keiaga välja piknikule minna. Sushivaagen on juba tellitud! (mmmm, sushi, mu uus l e m m i k!!!)

    1- minu igakevadine tedretäpid-tulevad-päiksega-välja selfi.  2- Skoorilisme Elmariga endale lõpuks koju nurgadiivani. See oli üks lõpmata hea skoor, nii mõnna! 

     1- Sain Marielt sünnipäevaks potiroosi - ma lihtsalt olen nii õnnelik ika potitaime üle, mis erinevatel põhjustel minuni jõuavad!  2- Täielik printsess ja kui nunnu ka veel!  3- Ilmselt on mul kõige tuusam küünetehnik ja siiani minu lemmikküüned ka!  

    Mõned päevad tagasi tõin Jaani koolist mõned õpikud, et hakata asjaga tutvuma ja juba valmistasin mõned esimesed tunnid ka ette. Ma olen nii põnevil ja täis ideid ja tahet seda tööd teha. Jääb nüüd üle vaid sügist oodata ja oi, kuidas ma seda ootan! Olen otsustanud väga paljuski Powerpointide kasuks, mida vorpima hakkan. Põhjuseks on see, et siis on kogu aeg suurelt silmade ees, millega me parasjagu tegeleme ega pea kogu aeg raamat ninas passima. Arvan, et just inimeseõpetuses on selline lähenemine hea viis! 

   SÜNNIPÄEVASELFID 1 ja 2