17. JAANUAR - tere hommikust!

Meil on empsi, issi ja vennaga facebookis oma vestluse grupp. Alati, kui ma endale süüa teen ja sätin taldikut kenaks, teen ma sellest pilti ja saadan neile. Seda juhtub nädalas mõnel korral kindlasti. Eile hommikul oma ülijammist pudrust pilti saates vastas mu vend, kes muidu tavaliselt ignoreerib:"Mis värk sul nende piltidega on?"
Haha, jah, mis värk mul nende piltidega on? Ma armastan ilusat sööki. Juba see protsess, kui hakkan kokkama mõeldes, mis värvid omavahel sobivad, kuidas on ilus paigutada.. see on nii lahe! Ausõna! Minu arvates on söögil ja söögil megalt suur vahe, seega eelistan alati oma toitu sättida võimalikult ilusasti (tavaliselt ma siis pildistangi selle üles ja vahest juhtub, et see leiab oma tee ka minu instagrami piltide sekka - minu instagrami leiate SIIT!).

Ma ei ole kunagi olnud pudrusõber. Pigem mäletan seda, kuidas ma lasteaias laua ääres istusin ja nutsin, kuna mulle tõesti ei meeldinud. Aga pidi ju sööma.
Nüüd, ilmselt siis 15 aastat hiljem olen ma hakanud putru tõesti armastama! Noh, kaerahelbeputru vähemalt küll, teisi pole veel julenud proovida. Nimelt oli minu toitumiskavas hommikuks sööki võimalik valida 3 variandi vahel, üks neist oli puder. Kuna võikud pikapeale tüütavad ära, siis otsustasin proovida. Jumal tänatud! Pudru on minu arust just see söök, millega saab nii palju mängida: magus, soolane, marjadega, juustuga, munaga, värskega, külmutatud asjadega jne.. Ma ei jõua ära oodata, et oleks juba kevad ja turult saab minna head ja paremat skoorima. Olen viimastel päevadel ostnud poest tavalisi vaarikaid ja mustikaid. Need on enam-vähem maitsetud ja ülikallid!
Mäletan, et gümnaasiumis oli mul üks klassiõde, kes pea iga hommik putru sõi enne kooli. Ise tegi ka veel! Mõtlesin alati, et kuidas ta viitsib.. kuidas ta oskab? Muidugi mõtlesin ma seda siis, kui ise polnud kunagi proovinudki. Nüüd, kui hommik lubab kodus normaalsel ajal ärgata, teen ma vist iga päev putru.. (ja siis muidugi pildistan ja saadan oma lähematele inimestele, hehe!)