16. NOVEMBER - 1 AASTA!

Ma olen nii õnnelik! Ausõna olen!
Täna täitus minul ja Elmaril 1 aasta sellest ajast, kui me päriselt ja otse rääkisime sellest et kas me nüüd oleme koos? Eks muidu võiks seda aega ikka natukene pikemaks lugeda.
Ma võin kindlalt väita, et on olnud minu lemmikaasta! Kuigi pool sellest ajast olime nö kaugsuhtes - mina Tallinnas ja tema Järvamaal, siis ma tegin kõik, et iga nädalavahetus temaga kokku saada. Ma oleks vist pidanud alles hoidma kõik rongi- ja bussipiletid, et nüüd need meeletud eurod huvipärast kokku arvutada. :D Tundus, nagu sellel ei tulekski lõppu.. koolid aina kestsid ja meie saime näga ainult nädalavahetuseti. Aga nüüd! Aeg on hoopis nii kiirelt liikunud, et järgmine nädal saab meil juba 5 kuus koos elatud.

Arvan, et nüüd on kõik juba sellega harjunud ja ma võin mõne sõnaga sellest ka rääkida. Kogu see kokkukolimine toimus pooleldi salaja. Miks pooleldi? Elmari pere oli kahe käega poolt, et me ikka korteri üüriksime. Minu vanemad aga pigem ei lubanud. Nende argument oli see, et korter nõuab palju rohkem raha kui ühikas, kus me saaksime ka koos elada. Selle raha eest saaksime endale lubada palju rohkem, mida hing ihaldab.. võib olla isegi reisile minna?! Muidugi on see hea argument ja ma saan täielikult aru oma vanemate heatahtlikkusest, mis alguses tundus mulle vastuvõtmatuna.
Nii ma siis igaks juhuks alguses juba võtsingi enda nimele ühikas 2inimese toa.. kui Elmar ükshetk kirjutas, et "kuule, ma kirjutan üürilepingule alla!" Okei, ma ikka teadsin ka, et see võib varsti juhtuda ja ta ei teinud seda minu seljataga. Kuna aga korter oli olemas ja mõlemad teadsime, et hakkan veetma enamus oma aega seal, polnud ju mõtet kahe koha eest ühikas maksta. Niisis kolisingi meie praegusesse korterisse Elmariga.. vanematele ma seda otseselt ei öelnud.
Nüüd aga arvan, et nad on sellega leppinud. Mina olen selle otsusega meeletult rahul. Ma ei saakski võrrelda meie korterit sellega, et elaksime ühikas.. ei. Kuna ma tean oma vanemaid, siis tean ka seda, et minu õnn on neile kõige tähtsam ning nad pole enam pahased. Siinkohal, tsau, emme ja issi!

Ma olen nii õnnelik! Ausõna olen!
Kuigi üks mu parimaid sõbrannasid mulle ükspäev ütles, et "sul on koguaeg elmar siin ja elmar seal, südamed ees ja südamed taga," siis pani see mind mõtlema. Kas tõesti on nii? Ja jah, võib olla ongi, aga mis siis. Ma ei arva, et selles on midagi halba, kui ma näitan välja oma tundeid.
Minu vanemad on olnud kogu aeg mulle suurimaks eeskujuks. Mina sündisin, kui mu vanemad olid natuke alla 20aasta ja nad on siiani õnnelikult abielus - üle 20 aasta! Ma olen seda alati imetlenud ja nende üle ääretult uhke olnud. Kui ükskord empsiga sattusime rääkima sellest, et kuidas nemad issiga nii kaua koos on olnud ja tänapäeval järjest vähem inimesed seda on, siis mu emps ütles mulle vastuseks sõnad, mida ma elulõpuni mäletan ja kavatsen alati nende järgi toimida. "Tänapäeval minnakse kergelt tülide korral lahku. Ei üritata tülisid parandada ja ei nähta vaeva. Kunagi see nii ei olnud!" 
Ma mäletan nii hästi, kui mu Paistevälja vanaema esimest korda Elmariga kohtus ja pärast mulle omavahel ütles, et: "Ta on nii siiras poiss! Ta on täpselt nagu oma inimene!"
Ja kui ma üleeile teise vanemaga telefonis oma pool tundi rääkisin, siislõpetas ta kõne sõnadega: "Elmar on ikka tõeline kullatükk sul! Sellise inimese kõrval on lausa lust tuleviku poole liikuda!"
______

5. novembril käisime Elmariga pildistamas. Fotograaf MONA on meie esimene ja ainus valik. Okei, minu valik alguses. Kuna ma olen tema blogi jälginud juba üle 5 aasta, siis olen näinud kuidas ta on aina paremaks muutunud ja ma jumaldan tema käekirja! Tema pildid on nii tema nägu ja tema tegu. Elmar kiitis kohe valiku heaks, kui oli Mona pilte näinud.
Kui me ühe suure tee ja metsa ääres kohtusime, siis me klappisime kohe. Ma olin nii rahul, sest hea klapp fotograafiga tagab kindlasti parema tulemuse. Mona oli nii tore, sõbralik, hea huumoriga ja meeletult andekas!
Pildid saime kätte täna, täpselt nagu tellitud, ja me oleme väga rahul! Vaadake ka teie: