15.oktoober

Esimesed 7 koolinädalat on lihtsalt sekundiga mööda lennanud ja seda peaaegu märkamatult! Aeg lihtsalt läheb ja läheb ja alati on tulle, et "jälle neljapäev ja jälle koju!" Ma arvan, et selle saladus on peidus minu kursusekaaslastes, kes on ülilahedad! 

7 nädala jooksul on saanud läbi minu üks lemmikumaid kursusi Erinevaid pedagoogilisi lähenemisviise ja vahenädala lõpus lõppeb eksamiga ja Psühholoogia kursus. Ülejärgmisest nädalast lisanuvad mõned uued ained ja siis saab hakata lausa õhtuni koolis olema! 

Rahvatantsu minemise otsuse üle olen ma siiani superõnnelik! Detsembris on meil juba 2 esinemist ja järgmisel aastal ka vähemalt kaks - üks neist Naiste tantsupeol, mis on justkui unistuse täitumine! Praegugi umbes pool tundi tagasi jõudsin tantsimast ja tunne on nii hea! 

Vahapeal olen ma jõudnud ka oma kahele kursusekaaslasele tutvustada Järva-Jaanit. Nad olid tõesti üllatunud, et nii väike koht ja uskumatult palju võimalusi - muuseumid, järv, discolf, suusarajad, kino, vanaautode varjupaik. Kui suvel korraks Pühajärve Jaanitulel nägin Põhja Tallinna bändi lives, siis nädalavahetusel oli võimalus täispikka esinemist näha. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin sõbrannadega Paide-Türi Rahvajooksule vabatahtlikuks ka! 

Selle nädala esmaspäeval juhtus üks väike äpardus ka! Nimelt esmaspäeval olin just Kaubamaja järjekorras oma asjadega ja kui hakkasin pangakaarti otsima, siis seda ei olnud! Astusin järjekorrast kõrvale, et teised saaksid maksma minna ja ise rahulikult oma pangakat otsida... otsisingi... ja otsisin... lõpuks panin asjad riiulisse tagasi,läksin poest välja pingile ja pöörasin koti täiesti pahupidi. Kõike oli, pangakaarti mitte. Otsisime sõbrannaga mitu korda läbi nii mu tavalise koti kui ka rahakoti, vihikute ja raamatute vahele, kilekottidesse taskutesse. Käisime ka poes, kus ma viimati kaarti olin kasutanud - ei midagi..Otsisime veel mu koti ja rahakoti kõik taskud ja vahed läbi, aga ei midagi. Läksime siis hoopis SEBi kontorisse, lasin kaardi kinni panna ja oma ISIC-kaardi lõpuks ometi Paidest Tallinna saata. Lahkusingi siis pangast praktiliselt ilma kaardita ja ilma rahata. Kusjuures see oli esimene nädal kooli jooksul, kus ogu mu raha oli kaardil ja sula oli vai 1€. 

Noh, mis seal ikka, otsustasin viimase sula eest osta vett.. läksin poodi, kassasse.. ja kohe, kui ma avasin kassas senditasku luku, vaatas sealt mulle vastu üks kena roheline minu nimega SEB mastercard. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik sai olla.. olime ju otsinud rahakoti risti ja rästi läbi.. 

Kolmapäeva õhtul sain õnneks oma uue pangakaardi ka kätte ja elu on jälle lill! 

Ja üks väike hetk tänasest päevast siia lõpetuseks! 

Nimelt olin just trammis, suunaga Ülikooli poole, et trenni minna. Seisin täpselt ukse ees. Ühes peatuses tahtis peale tulla üks naine, umbes 60+, kellel oli üks väga suur ja raske kohver, teine väiksem, aga palju raskem kohver ja veel üks kott. Kuna vanade trammide uksed on niigi kitsad ja keskel on veel üks käsipuu, siis polnud kuidagi võimalik, et see naine oma asjadega oleks kuidagi trammi sisse saanud. Ta hakkas ühte kohvrit ees tõstma, jõudis selle vaevalt esimesele trepiastele tõsta. Küsisin siis, kas ma tohin teda aidata ja võtsin ta kohvrist kinni ja tõstsin sisse.. Ta oli nii õnnelik! Võtsin teisekohvri ja koti ka, tõstsin sisse. See proua oli tõesti nii rõõmus ja tänulik, tänas ette ja taha.. 

See väike vahejuhtum oli kuidagi nii liigutav. Mul on siiamaani nii hea meel kui ma mõtlen sellele, kui tänulik see naine oli. See oli nii siiras lihtsalt!