16. märts
Iga päev leidub vähemalt üks inimene, kes küsib minult, mida ma sügisel tegema hakkan. See küsimus ei meeldi vist ühelegi lõpetajale, kellel pole mingeid kindlaid soove ja teadmisi selles osas.. samas ei ole see kunagi tundunud nii jubedana kui nüüd, peale TLÜ avatud uste päeval käimist. Peale seda päeva lõi küll reaalsus tugevasti pähe ja hakkas veidike hirmus küll, et koolis on vaja käia ainult 1 kuu, lõpuaktus on juba kolme kuu pärast ja siis tulebki suur muutus. Päris esimene suurem muutus tegelikult isegi. Aga küll kõik läheb nii, nagu minema peab.:D
Eile sai täpselt aasta sellest, kui käisin VVV õpilasvahetuse kaudu Tallinna 32. Keskkoolis vahetusõpilaseks. Näitan teile, kuidas ma VVV raamatus seda vahetust kirjeldasin:
Natukese aja pärast peale esimest vahetust hakkasin ma
mõtlema juba uue peale. Sel korral ma teadsin, et ma tahan kindlasti minna
Tallinnasse mõnda suurde kooli. Kuna koolide nimekirjas oli Tallinna 32.
Keskkool, kuhu ma gümnaasiumisse sisse sain ja minna tahtsin, aga elukoha
puudumise tõttu minna ei saanud, otsustasin ruttu selle kasuks. Sel korral
kartsin ma ikka päris-päris-päris palju. Ma mõtlesin sellele, et ma tulen
väikesest kohast... seal on nii palju inimesi.... ma lähen võõrasse kohta....
kuidas mu klass mind vastu võtab.... linnakad ei ole ju nii sõbralikud. Kui ma
nüüd sellele mõtlen, saan ma aru, kui asjata kõik need hirmud olid.
Enne vahetusse minekut ootasin ma üsna kaua, et saaksin
endale hostpere. Kui ma lõpuks sain ja kohe oma hostõe nime Facebooki lõin,
olin ma rahulikum, kuna ta oli juba piltidel väga armas ja sõbralik. Kui ma
lõpuks talle kirjutasin, siis sellel nagu ei tulnudki lõppu. Me kirjutasime
lihtsalt kogu aeg ja kõigest. kuna me oleme väga sarnased. See juba võttis mu
hirme natukene väiksemaks.
Terve see nädal, mis ma Tallinnas veetsin, oli sõna otseses
mõttes imeline! Kool oli nii suur ja inimesi oli nii palju! Inimesed olid
sõbralikud! Ma ei oleks kunagi arvanud, et täiesti võhivõõrad inimesed võivad
minusse suhtuda kui kellessegi, keda nad juba ammu teavad. Samamoodi suhtusid
ka õpetajad minusse hästi.
Kui ma mõtlen nüüd sellele vahetusnädalale märtsis, tuleb
mul kohe meelde üks naljakas hetk minu elu esimesest prantsuse keele tunnist.
Õpetaja oli mees, täiesti tumedanahaline ja rääkis aksendiga. Kuna mina olen
veel selline, et ma ei saa eriti hästi aru, kui keegi räägib tugeva aksendiga
eesti keelt, siis ma lihtsalt lootsin, et õpetaja mind ei kõnetaks ja üritasin
esimeses pingis istudes madalat profiili hoida. Aga noh, loomulikult õpetaja
räägib õpilasega, keda ta keset kooliaastat esimest korda oma tunnis näeb. Ta
küsis mult mitmeid asju ja ma lihtsalt ei saanud kõigest aru ja vastasin talle
täiesti umbes midagi. Lõpuks ta jäi muigega tasa.. ma arvan, et siis ma ütlein
midagi väga valesti talle, haha.
Vahetusnädalast jääb mulle meelde ka kogu balli
korraldamine. Nimelt oli minu vahetusnädala viimasel päeval koolis Muinasjutu
ball ja kuna minu hostõde oli balli korraldustiimis, siis oli terve nädal vaja
toimetada ja tegutseda selle nimel, et üritus igati korda läheks. Lõpuks,
balliõhtul, oli kõik imeline! Saal nägu tõesti muinasjutuline välja ja see ball
erines minu kooli omast ikka väga tugevalt. 32. Keskkooli ball oli väga sarnane
Ameerika filmide omale.
Minu hostpere oli ka täiesti imeline! Mul vedas nendega
väga. Mu perekonnas oli ema, vanaema, õde, vend, koer ja kass. Vanaema ja ema
olid lihtsalt meeletult armsad minuga kogu aeg ja kui ma hakkasin ära minema,
siis nad ütlesid mulle, et ma pean tingimata neile külla minema varsti ja
käskisid mu vanematele edasi öelda, et nad on hea tütre üles kasvatanud. Kas
pole mitte armas? Oma hostõest ma juba rääkisin - me klappisime suurepäraselt
ja saame siiani väga hästi läbi. Ma olen meeletult õnnelik, et oma hostõe
Piiaga tuttavaks sain. Ma tahan veel ära mainida selle, kuidas koer viimasel
päeval enne minu äraminekut nagu oleks tajunud seda, et ma lähen, ja ta
lihtsalt istus minu juures kurvalt. Isegi mu hostõde ütles, et kutsu tundub
kuidagi ebatavaliselt kurb olevat, täpselt nagu ei oleks ta tahtnud, et ma ära
lähen.
Kokkuvõttes võin ma julgelt öelda, et kogu see vahetusnädal
oli üks parimaid nädalaid sellel aastal, kui isegi mitte pikema aja vältel. Ma
nautisin igat hetke linnas ja seda kiirust, kuidas seal elu käib. Ma ei jõudnud
isegi kordagi arvutisse nende päevade jookusl.. aga ma isegi ei tundnud puudust
sellest. Ma soovitan siiralt i g a l õpilasel, kellel vähegi võimalik on, minna
kuskile kooli vahetusse. See annab väga palju!
See, et Entrumi raames loodi selline projekt nagu
VeniVidiVici, on minu arust kirjeldamatult oluline. VVV vahetus anna õpilasele
tõesti väga palju - kogemusi, uusi sõpru, enese proovile panekut, suurepäraseid
mälestusi, iseseisvust ja julgust.
Kuigi ma olin peale eelpool mainitud vahetust täiesti kindel, et lähen sel aastal kolmandasse vahetusse ka, ei ole ma kahjuks jõudnud seda teha.. lõpuklass nõuab oma aja ja nädal puudumist jätab tugevad lüngad sisse. Aga päris ausalt, kui Sinu kool osaleb ka VVV projektis, siis ma isegi ei mõtleks kaks korda, vaid saadaks kohe oma kirja sooviga õpilasvahetuses osaleda teele! Veel soovitaksin ma kõigil lugeda raamatut "Üle silmapiiri," kust saab kindlasti väga palju motivatsiooni, et see teekond ette võtta! Veel on paar kuud aega, et sel kooliaastal veel midagi eriti tuusa kogeda!
Comments
Post a Comment