16. märts

Iga päev leidub vähemalt üks inimene, kes küsib minult, mida ma sügisel tegema hakkan. See küsimus ei meeldi vist ühelegi lõpetajale, kellel pole mingeid kindlaid soove ja teadmisi selles osas.. samas ei ole see kunagi tundunud nii jubedana kui nüüd, peale TLÜ avatud uste päeval käimist. Peale seda päeva lõi küll reaalsus tugevasti pähe ja hakkas veidike hirmus küll, et koolis on vaja käia ainult 1 kuu, lõpuaktus on juba kolme kuu pärast ja siis tulebki suur muutus. Päris esimene suurem muutus tegelikult isegi. Aga küll kõik läheb nii, nagu minema peab.:D

Eile sai täpselt aasta sellest, kui käisin VVV õpilasvahetuse kaudu Tallinna 32. Keskkoolis vahetusõpilaseks. Näitan teile, kuidas ma VVV raamatus seda vahetust kirjeldasin:

Natukese aja pärast peale esimest vahetust hakkasin ma mõtlema juba uue peale. Sel korral ma teadsin, et ma tahan kindlasti minna Tallinnasse mõnda suurde kooli. Kuna koolide nimekirjas oli Tallinna 32. Keskkool, kuhu ma gümnaasiumisse sisse sain ja minna tahtsin, aga elukoha puudumise tõttu minna ei saanud, otsustasin ruttu selle kasuks. Sel korral kartsin ma ikka päris-päris-päris palju. Ma mõtlesin sellele, et ma tulen väikesest kohast... seal on nii palju inimesi.... ma lähen võõrasse kohta.... kuidas mu klass mind vastu võtab.... linnakad ei ole ju nii sõbralikud. Kui ma nüüd sellele mõtlen, saan ma aru, kui asjata kõik need hirmud olid.

Enne vahetusse minekut ootasin ma üsna kaua, et saaksin endale hostpere. Kui ma lõpuks sain ja kohe oma hostõe nime Facebooki lõin, olin ma rahulikum, kuna ta oli juba piltidel väga armas ja sõbralik. Kui ma lõpuks talle kirjutasin, siis sellel nagu ei tulnudki lõppu. Me kirjutasime lihtsalt kogu aeg ja kõigest. kuna me oleme väga sarnased. See juba võttis mu hirme natukene väiksemaks.

Terve see nädal, mis ma Tallinnas veetsin, oli sõna otseses mõttes imeline! Kool oli nii suur ja inimesi oli nii palju! Inimesed olid sõbralikud! Ma ei oleks kunagi arvanud, et täiesti võhivõõrad inimesed võivad minusse suhtuda kui kellessegi, keda nad juba ammu teavad. Samamoodi suhtusid ka õpetajad minusse hästi.

Kui ma mõtlen nüüd sellele vahetusnädalale märtsis, tuleb mul kohe meelde üks naljakas hetk minu elu esimesest prantsuse keele tunnist. Õpetaja oli mees, täiesti tumedanahaline ja rääkis aksendiga. Kuna mina olen veel selline, et ma ei saa eriti hästi aru, kui keegi räägib tugeva aksendiga eesti keelt, siis ma lihtsalt lootsin, et õpetaja mind ei kõnetaks ja üritasin esimeses pingis istudes madalat profiili hoida. Aga noh, loomulikult õpetaja räägib õpilasega, keda ta keset kooliaastat esimest korda oma tunnis näeb. Ta küsis mult mitmeid asju ja ma lihtsalt ei saanud kõigest aru ja vastasin talle täiesti umbes midagi. Lõpuks ta jäi muigega tasa.. ma arvan, et siis ma ütlein midagi väga valesti talle, haha.

Vahetusnädalast jääb mulle meelde ka kogu balli korraldamine. Nimelt oli minu vahetusnädala viimasel päeval koolis Muinasjutu ball ja kuna minu hostõde oli balli korraldustiimis, siis oli terve nädal vaja toimetada ja tegutseda selle nimel, et üritus igati korda läheks. Lõpuks, balliõhtul, oli kõik imeline! Saal nägu tõesti muinasjutuline välja ja see ball erines minu kooli omast ikka väga tugevalt. 32. Keskkooli ball oli väga sarnane Ameerika filmide omale.

Minu hostpere oli ka täiesti imeline! Mul vedas nendega väga. Mu perekonnas oli ema, vanaema, õde, vend, koer ja kass. Vanaema ja ema olid lihtsalt meeletult armsad minuga kogu aeg ja kui ma hakkasin ära minema, siis nad ütlesid mulle, et ma pean tingimata neile külla minema varsti ja käskisid mu vanematele edasi öelda, et nad on hea tütre üles kasvatanud. Kas pole mitte armas? Oma hostõest ma juba rääkisin - me klappisime suurepäraselt ja saame siiani väga hästi läbi. Ma olen meeletult õnnelik, et oma hostõe Piiaga tuttavaks sain. Ma tahan veel ära mainida selle, kuidas koer viimasel päeval enne minu äraminekut nagu oleks tajunud seda, et ma lähen, ja ta lihtsalt istus minu juures kurvalt. Isegi mu hostõde ütles, et kutsu tundub kuidagi ebatavaliselt kurb olevat, täpselt nagu ei oleks ta tahtnud, et ma ära lähen.

Kokkuvõttes võin ma julgelt öelda, et kogu see vahetusnädal oli üks parimaid nädalaid sellel aastal, kui isegi mitte pikema aja vältel. Ma nautisin igat hetke linnas ja seda kiirust, kuidas seal elu käib. Ma ei jõudnud isegi kordagi arvutisse nende päevade jookusl.. aga ma isegi ei tundnud puudust sellest. Ma soovitan siiralt i g a l õpilasel, kellel vähegi võimalik on, minna kuskile kooli vahetusse. See annab väga palju! 

See, et Entrumi raames loodi selline projekt nagu VeniVidiVici, on minu arust kirjeldamatult oluline. VVV vahetus anna õpilasele tõesti väga palju - kogemusi, uusi sõpru, enese proovile panekut, suurepäraseid mälestusi, iseseisvust ja julgust. 

Kuigi ma olin peale eelpool mainitud vahetust täiesti kindel, et lähen sel aastal kolmandasse vahetusse ka, ei ole ma kahjuks jõudnud seda teha.. lõpuklass nõuab oma aja ja nädal puudumist jätab tugevad lüngad sisse. Aga päris ausalt, kui Sinu kool osaleb ka VVV projektis, siis ma isegi ei mõtleks kaks korda, vaid saadaks kohe oma kirja sooviga õpilasvahetuses osaleda teele! Veel soovitaksin ma kõigil lugeda raamatut "Üle silmapiiri," kust saab kindlasti väga palju motivatsiooni, et see teekond ette võtta! Veel on paar kuud aega, et sel kooliaastal veel midagi eriti tuusa kogeda!